Василиса▶ Я жду вашего обращения. Что Вы хотите узнать?
Логотип
Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks! | Teatritasku Teatritasku Avaleht Monoloog Dialoog Epiloog Vabalava Tegelased Taskupõhjas Mäeülikool TuuTuut Tullakse Dialoog , Monoloog Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks! Lisa kommentaar

Eesti teater tähistab oma suurmehe Voldemar Panso sünnipäeva. Näituste ja teatraalses vormis sündmuste seas esitletakse homme EMTA lavakunstikoolis Merle Karusoo kaheköitelist raamatut „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium”.

Merle vahendab Voldemar Panso doktoritöö kaarte. Ühel on muu hulgas kirjas: „Aga juhuslik on ikka plahvatuslik. Sellele ongi ehitatud Stanislavski süsteem, grandioosne katse luua meetod, kus juhused korduksid seaduspärasustena, kuis teadlikult jõuda alateadlikuni.”

Selles teoses tsiteerib Panso ise Betty Alverit, öeldes: „Teised vaagigu Su vilju. Sa end ise tasahilju… Nii õige.”

Lugesin selle raamatu käsikirja ja see on sügav ja kihiline. On isiklik, üldine, aus. Raamatut võib lugeda kui õpikut, kui Eesti teatri analüüsi, mälestuste raamatut, kui Panso elu ühe etapi elulooraamatut, VII lennu koolilugu. Kihte on kindlasti veel. Ja üks kiht… Mulle tundub, et see on Panso õpilase Merle Karusoo elu läbiv pealisülesanne (Panso väljend) – uurida mälu ja sellega seonduvat.

Ma mõtlesin neile kohtunikele, kes lavakast välja visatud tüdruku sinna tagasi mõistsid, kui lugesin Karusood ja ta raamatus avaldatud lavakunstikateedri koosoleku protokolle, kus juttu ka inimestest, kelles ei nähtud näitlejat. Jätkamise üle muide 1974. aastal hääletati. Lea Tormis seal kusagil ütleb mõtte: „ Mitte teha puistamist – see mõjub kursuse moraalsele palgele halvasti. See oleks ebaeetiline.”

Raamatus saab palju ruumi 1973–1974. aastal lavastuse „ Ehitusmeister Solness” proovides sündiv. Tänane näitleja Mari Lill tuletab me vestluses meelde Panso hõiget saali viimasest reas – „Ei kuule!” „Jah, nii ta h õ ikas, aga m õ te oli ikkagi selles, et ei kanna ja et see , mida sa räägid, ei ole selge. Ei aidanud, kui p üü dsid k õ vemini r ää kida. Pead ikka ise aru saama, mida sa ü tled ja sellega m õ tled. Kui k õ las „ei kanna!”, siis oli s ü da saapas ää res,” räägib Mari Lill

Suudate!

Panso õpilane VII lennust, lavastaja Priit Pedajas (Panso kahtlused, kas Pedajas oma rahus ikka veab välja, on raamatus ka sees) vastab küsimusele „ Kui palju mõtled lavastades pealisülesandele, sündmustele ja tegevusele?” täna nii: „Sündmustele ma muidugi mõtlen, need käivitavad lavastuses ju näitleja tegevuse. Pealisülesandele suurt mitte. Näen lavastust pigem muusikana, mis voolab nagu jõgi. Pealisülesanne kujuneb iseenesest. Panso õpetas: näitlejatega sündmusi analüüsides räägime ühes keeles. Ta tsiteeris tihti oma õpetajaid Maria Knebelit ja Aleksei Popovi, rõhutades tahtejõu tähtsust. Panso ei kannatanud, kui keegi ütles: ma ei suuda! Siis ta karjatas alati: SUUDATE!!!”

Kalju Orro õppis VII lennus Panso käe all näitlejaks. Karusoo raamatus on suuremalt osalt tema tehtud pildid. Ta on minemas lavastatud lugemise proovi, kui räägime. Lavastatud lugemisele tuleb Mats Traadi romaani „Tants aurukatla ümber” dramatiseering. Dramatiseeringu autoriks on Voldemar Panso. Lugemisel on tegevad näitlejad Aleksander Eelmaast ja Martin Veinmannist alates kuni tänaste lavakoolitudengiteni välja.

Kalju Orro ütleb varasematele proovidele tuginedes ja Merle raamatut lugenuna, et erinevad generatsioonid on koos ja räägitakse ühes keeles. „Mõisted, märksõnad, naljad – teatrikeelest saadakse ühtemoodi aru. Me kõneleme ühte keelt.”

See on see, et Panso õpetatud põhitõed kehtivad. Kui raamatut lugesin, üllatas tihti, kui ajatud ja tänaseni kehtivad on olnud Voldemar Panso õpetused, mida aastate jooksul on koolis edasi andnud tema õpilased.

Lõhnab nagu nukrus

Merle Karusoo Panso raamatus: „Märkmetes on jälle suur ajaauk. Sel perioodil tuli tegutseda ja mõelda, kirjutada polnud aega. Kõik mõeldu ja kirjutatu tuli realiseerida selleks aruandeks ja pärast olime me nii tühjad, nii tühjad ja nukrad. Nii on see ikka. Suured rõõmuhetked jäid kuhugi tööprotsessi endasse, resultaat ise, ka õnnestunud resultaat, lõhnab nagu nukrus.”

Hea lavastaja ja teatripedagoog

Margot Visnap, Merle Karusoo Panso-raamatute toimetaja

Karusoo-Panso mahukate raamatute toimetamine on otsekui sisenemine ühte teise maailma – ühtäkki, kui oled juba raamatu mitmendal toimetamisringil, muutub kõik nagu päriseluks. Kõik juhtub siin ja praegu! Minule on Voldemar Panso ju mälestuste mälestus. Tema lavastusigi olen näinud ainult Eesti Televisiooni kunagiste teatriõhtute vahendusel. Merle Karusoo subjektiivne dokumentaarium teeb aga ukse lahti ja lubab ühte õhku hingata inimestega, kes toona teatrit tegid ja teevad praegugi. Samas äratab ta ellu ka paljud need, keda meie hulgas enam pole. Eelkõige muidugi Panso, kelle päikeselise ja energiast pakatava lennuka teatrimehe kuvand sai elu lõpuaastail tumedaid toone juurde.

Margus Mikomägi küsis: mida sa seda raamatut toimetades avastasid? Panso unistas lapsepõlves saada klouniks, meremeheks, pastoriks. Isa Hans arvas, et poisist võiks saada kirjanik.

Olen ju Panso raamatute ja artiklitega tuttav, aga lugedes nüüd tema märkmeid imetlesin, kui vaimustavalt ta valdab kirjasõna. Ja milline tohutu lugemus! Milline teadmishimu! Ei osanud aimata, kui põhjalikult ta proove ja teatrikooli tunde ette valmistas ning kui suur oli ta töövõime ja -koormus. Millise süvenemisega ta vaatas maailma tulevikule ja kui kaasaegselt täna ta mõtted kõlavad. Ei osanuks ma aimata, kuis toonased ideoloogilised ettekirjutused, aga ka intriigid teatrikuluaarides teda kui loojat muserdasid. Ja et ta võis olla ka salvav ja oma õpilastes pettunud. Ega oleks teadnud arvata, et elu viimastel aastatel oli Panso väsinud, kibestunud ja sügavas depressioonis ning pani oma märkmetes Draamateatri kohta kirja sõnad: ma pole seda paekivist südamemurdumise maja kunagi armastanud. Et ta tundis ennast elu lõpuaastail olevat teatrivang…

Ja ometigi oli tal veel palju plaane: kirjutada-lavastada näidend Lembitust, tuua lavale Tammsaare „Tõe ja õiguse” I ja IV osa, kirjutada lõpuks valmis doktoritöö.

Ma vist ikka ei teadnud, et ta oli nii hea lavastaja ja teatripedagoog. Ja et elu lõpus tundis ta end nii üksi.

Toompea teatrikooli looja

Margus Mikomägi

Teatritark Jaak Allik ütleb, et me ei ole õppinud oma suuri hoidma ka täna.

Kuhu sa paigutad Voldemar Panso Eesti teatriloos?

Muidugi oli ta väljapaistev lavastaja. Kuuekümnendatel kindlasti kõige huvitavam lavastaja Eestis, suure fantaasia ning võimsa kujundliku mõtemisega mees, kelle värvikamad lavastused – „Inimene ja jumal”, „80 päevaga ümber maakera”, „Minu veetlev leedi”, „Hamlet” jt seisavad tänaseni elavalt silme ees.

Aga Panso suurim teene ja elutöö on Toompea teatrikooli loomine. See on eesti näitlejakoolituse koolkonna loomine, mida on 63 aasta jooksul samadest põhimõtetest lähtudes järjekestvalt edasi kandnud tema õpilased ja õpilaste õpilased. Tänu sellele võime rääkida eesti näitlejakoolist kui vaieldamatult tänase Euroopa ühest parimast, mida on kinnitanud kõik meie näitlejatega töötanud välismaised lavastajad.

Kuidas seletad seda fenomeni, et Voldemar Panso just sel ajal, mida meil peetakse pimedaks nõukaajaks, oli nii mitmekülgselt erudeeritud?

Aga nõukaajal (pean silmas viimaseid aastakümneid) olidki haridus ja kultuur priviligeeritud ning erudeeritud ja kultuursed inimesed hinnatud (juhul muidgi, kui nad oma poliitilisi vaateid sordiini alla hoidsid). Panso ja tema põlvkonna puhul oli baasiks muidugi hea ja mitmekeelne eestiaegne keskharidus, millele lisandus suurepärane erialane kõrgharidus Moskvas, kus teda õpetasid mitmed Stalini repressioonidest pääsenud või väljunud korüfeed.

Kaarel Irdi suhted Nõukogude nomenklatuuriga ja laveerimisoskus selle nimel, et Vanemuine saaks teatrina õilmitseda, on paljuräägitud. Millised olid Voldemar Panso suhted tolleaegsete võimumeestega? Õnnestus ju tal luua peale lavakunstikooli ka Noorsooteater…

Panso hoi dis kindlasti oma poliitilised vaated sordiini all. Ka oma lavastustes ei tõmmanud ta nähtavaid paralleele ümbritseva tegelikkusega. Seda kinnitab ka tema vaid ülesmäge läinud õppejõu ja teatrijuhi karjäär ning riiklikud tunnustused (Tööpunalipu orden, orden Austuse märk, ENSV ja NSVL rahvakunstniku aunimetused). Panso oli ka (koos Ants Eskolaga) ainus Lenini preemiale esitatud eesti teatrikunstnik (1963). Komparteisse ta ei kuulunud, kuid see ei seganud tal olemast Draamateatri peanäitejuht (nagu muide algul ka ta eelkäijat Tammurit) ega ka ta arvukaid välisreise, muu hulgas kapitalistlikeisse riikidesse kuni Austraaliani välja.

Kui peaksid võrdlema kaht sama kaaluga ja ühel ajal tegutsenud teatrimeest Voldemar Pansot ja Kaarel Irdi, siis kuidas sulle tundub, kas nende vastasseis oli edasi- või tagasiviiv?

Ird ju algul vägagi toetas Moskvast tulnud Pansot, kutsus teda Vanemuisesse lavastama (näiteks„Lea”, „Vari”, „Igavene inimene”. ) Ka lavakunstikateedri I lennu üks diplomilavastus („Kaks värvi”) tehti Irdi kutsel 1961. aastal Vanemuises. Suhted halvenesid, kui Panso õpilased Jaan Saul ja Ines Parker (Aru) asusid 1964. aastal aktiivselt juhtima Irdi vastast teatrisisest opositsiooni ja vastandasid seejuures Irdi ja Panso töömeetodeid. Kui Ird võttis hiljem enda kaitse alla Panso juurest lahkunud Jaan Toominga, reageeris Panso sellele 1970. aastal terava artikliga NLKP KK häälekandjas Sovetskaja Kultura. Panso elu viimasel aastakümnel püsis kahe igati tunnustatud teatrijuhi vahel „külma sõja” õhkkond, kuid mingeid avalikke kokkupõrkeid või ka seljataguseid pealekabusi ma küll ei mäleta. Lai ühine sõpruskond (Tormised, Ernesaks, Sang ja Merilaas, Karin Kask, Reet Neimar, ka EKP KK kultuuriosakonna juhataja Olaf Utt jt) suutsid olukorda n-ö kontrolli all hoida.

Panso lahkus ülekohtuselt noorelt, 57aastaselt, kas me täna juba oskame oma suuri paremini hoida?

Muidugi oli Panso nagu enamik suuri kunstnikke hingelt väga õrn inimene ja võttis mistahes kriitikat valuliselt vastu. Poliitilised pahadused ümber tema ühe viimase lavastuse „Tants aurukatla ümber”, mis ta tervisele olid kuuldavasti raskelt mõjunud, olid mulle siis ja jäävad ka täna n-ö vaataja seisukohalt täiesti arusaamatuks. Kindlasti ei mõjunud hästi ka konfliktid mitme tippnäitleja ja kauase sõbraga.

Ja muidugi ei oska me ka täna oma suurmehi hoida. Meenuvad Lepo Sumera korteriskandaal, Mihhail Tšumatšenko Eestist välja kihutamine ja püsiv paaniline hirm Peeter Tammearu ees vahepeal juba neljandat korda vahetunud Ugala juhtkonnas. Ning muidugi ajakirjanduslikud rünnakud Elmo Nüganeni suhtes ja hüsteeria koos otsese laimuga, millega püüti hävitada Tiit Ojasoo ja hävitati teater NO99.

 

Eestiaegne mees

Mari Lill, pansokas, n õ mmekas, g ü mnakas

Panso, Voldemar oli minu Õ petaja. See, kui paljud lavakad r ää givad, et nad hirmsasti kartsid Pansot, on minu meelest veidi ü le v õ imendatud. Justnagu Pansost muud polekski m ä letada, et oli mingi hirmuvalitseja. Jah, muidugi ka minul v ä rises s ü da sees, kui Panso jalutas meie ees edasi-tagasi ja ü tles: „N üü d l ä heb lavale et üü di tegema see, kes k õ ige rohkem kardab.” Aga see hirm oli oma saamatus – ei olnud endas kindel, kartsid l ä bi kukkuda või viletsam olla kui teised ja nagu koolilaps ikka lootsid, et p ää seks veel t ä na.

Panso oli artist, talle meeldis see pedagoogim ä ng, ta nautis koolipapaks olemist. V õ ib-olla oli see teadlik meie kasvatamine, et oma hirmudest tuleb ü le saada ja olla kindel oma asjaajamises, ikka ise uskuda seda, mida teed.

Kui meie olime esimesel kursusel, oli Panso 43aastane. Meile tundus ta vana. Panso oligi teisest ajast . Tema haridus, kultuur, suhtlemine, elukogemus olid hoopis midagi muud kui meil, n õ ukogudeaja lastel. Ta oli palju haritum, suursugusem, ta oli eestiaegne. Mida see p õ lvkond oli ü le elanud: okupatsioonid, ü lekuulamised, s õd a, k üü ditamised. Ja ikka suutsid nad v ää rikad olla, elegantsed ja huumorimeelega. Meis oli aukartus segamini kartusega.

Toom-Kooli kool: Panso, Kalmet, Tohvelmann, Rummo – see oli midagi rohkem kui teatrikool. Seda polegi nii lihtne s õ nadesse panna v õ i ei oska mina seda. Seda tunnet, mis minus tekkis, kasvas ja kasvataski mu n ä itlejaks, aga esmalt ikka inimeseks.

Ehitusmeister Solness

Ka Ibseni n ä idend „Ehitusmeister Solness” on ju erinevatest p õ lvkondadest. Tuleb noor t ü druk ja ajab vana mehe torni tippu, kui lihtsustatult ö elda. P õ lvkonna- ja vanusevahe oli Heino Mandriga muidugi, aga inimeste tunded on ja j ää vad ikkagi samasugusteks, need muutuvad v ä he. Ja pealegi ma tundsin seda p õ lvkonda – mu vanemad, nende s õ brad, m õ ned õ petajad olid ka eestiaegsed. Ma austasin neid ja pidasin nendest lugu.

Mulle tundus, et Solnessi lavastamine oli Pansole v ä ga t ä htis. Ta oli elevil ja heas tujus, k õ ik laabus, proovid olid huvitavad. Ja siis, p ä rast viimast proovisaali proovi h üü dis Panso meile trepilt j ä rele: „Aidaa, aidaa lapsukesed, magage h ä sti!” See oli Ibseni tekst. Ja mina vastasin: „Kui saate.” Ka see oli Ibseni tekst. Öö sel sai Panso infarkti. Kui seda poleks juhtunud, ei m ä letaks ma seda ü tlemist 48 aastat. Aga aasta p ä rast t õ i Panso Solnessi ikkagi lavale. See oli imeline, eriline, ilus ja valus etendus, nagu kingitus, mida ei julgenud loota.

Panso suutis sind niimoodi innustada ja avada, et p ä rast oli selline tunne, nagu oleksid ise seda kõike teinud.

Panso oli n õ mmekas

N õ mmekad ei ole lihtsalt rahvas, n õ mmekad on rahvus. Nende kool on N õ mme gümna (n õ ukogude ajal 10. keskkool, mida h üü ti ikka g ü mnaks), neil on Glehni park, m ä nnimets ja eriline kokkukuuluvustunne.

Minu vanaonu Artur Luha ää r oli N õ mme g ü mnas ladina ja vene keele õ petaja. Ta r ää kis, kuidas k õ ik õ petajad olid arvanud, et Pansost saab kiriku õ petaja v õ i kirjanik, aga et ta l ä ks „klouniks” õ ppima, see ü llatas neid v ä ga. Panso oli juba koolis v ä ga v ä ljapaistev tegelane.

Pansol oli missioon, 37aastaselt tegi teatrikooli. See kool on siiani kandnud tema ideaale. Meil k õ igil on ü ks alus, oled sa 75 v õ i 25. Muutub aeg ja v ä ljendusvahendid, aga p õ hi j ää b samaks. Eetika. See on v ä ga t ä htis.

Mul on õ nn olnud õ ppida ja t öö tada Panso k ä e all ja m ä ngida selliseid rolle, millest ma ei osanud unistada. Mitte mina ei kujundanud neid rolle, vaid nemad kujundasid mind.

Ilmus Maalehes. Fotod: Kalju Suur, Sven Arbet ja erakogu.

Postituste töölaud Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud * -ga

logo Värsked postitused Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid Armasta mind armasamini enesest Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab. ArhiivArhiivVali kuu jaanuar 2021  (6) detsember 2020  (12) november 2020  (11) oktoober 2020  (12) september 2020  (5) august 2020  (8) juuli 2020  (12) juuni 2020  (7) mai 2020  (9) aprill 2020  (10) märts 2020  (8) veebruar 2020  (8) jaanuar 2020  (4) detsember 2019  (6) november 2019  (7) oktoober 2019  (7) september 2019  (8) august 2019  (12) juuli 2019  (7) juuni 2019  (8) mai 2019  (5) aprill 2019  (7) märts 2019  (8) veebruar 2019  (6) jaanuar 2019  (8) detsember 2018  (7) november 2018  (10) oktoober 2018  (8) september 2018  (4) august 2018  (9) juuli 2018  (7) juuni 2018  (9) mai 2018  (7) aprill 2018  (9) märts 2018  (7) veebruar 2018  (8) jaanuar 2018  (8) detsember 2017  (9) november 2017  (9) oktoober 2017  (6) september 2017  (4) august 2017  (7) juuli 2017  (7) juuni 2017  (11) mai 2017  (7) aprill 2017  (5) märts 2017  (9) veebruar 2017  (6) jaanuar 2017  (6) detsember 2016  (7) november 2016  (5) oktoober 2016  (7) september 2016  (4) august 2016  (5) juuli 2016  (6) juuni 2016  (6) mai 2016  (6) aprill 2016  (7) märts 2016  (7) veebruar 2016  (5) jaanuar 2016  (9) detsember 2015  (4) november 2015  (6) oktoober 2015  (5) september 2015  (7) august 2015  (9) juuli 2015  (7) juuni 2015  (8) mai 2015  (8) aprill 2015  (9) märts 2015  (6) veebruar 2015  (6) jaanuar 2015  (4) detsember 2014  (5) november 2014  (5) oktoober 2014  (5) september 2014  (8) august 2014  (6) juuli 2014  (5) juuni 2014  (6) aprill 2014  (5) märts 2014  (6) veebruar 2014  (6) jaanuar 2014  (5) detsember 2013  (8) november 2013  (7) oktoober 2013  (5) september 2013  (10) august 2013  (6) juuli 2013  (7) juuni 2013  (5) mai 2013  (4) aprill 2013  (8) märts 2013  (6) veebruar 2013  (8) jaanuar 2013  (5) detsember 2012  (14) november 2012  (6) oktoober 2012  (6) september 2012  (3) august 2012  (4) juuli 2012  (8) juuni 2012  (7) mai 2012  (7) aprill 2012  (6) märts 2012  (4) veebruar 2012  (5) jaanuar 2012  (8) detsember 2011  (6) november 2011  (9) oktoober 2011  (3) september 2011  (8) august 2011  (8) juuli 2011  (6) juuni 2011  (4) mai 2011  (8) aprill 2011  (6) märts 2011  (7) veebruar 2011  (5) jaanuar 2011  (8) detsember 2010  (7) november 2010  (7) oktoober 2010  (6) september 2010  (4) august 2010  (9) juuli 2010  (8) juuni 2010  (9) mai 2010  (6) aprill 2010  (7) märts 2010  (8) veebruar 2010  (6) jaanuar 2010  (7) detsember 2009  (6) november 2009  (3) oktoober 2009  (8) september 2009  (9) august 2009  (13) juuli 2009  (6) juuni 2009  (13) mai 2009  (11) aprill 2009  (14) märts 2009  (30) veebruar 2009  (30) jaanuar 2009  (3) detsember 2008  (1)Tasku viited Kollased taskud Värsked kommentaarid Kaire , Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu soovitab muremõtetelt hapniku ära võtta Annika Poldre, „POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“ reet, Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda Helle Mäeltsemees, Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud Amaalie , Valgevenlaste palve: et vene väed ei siseneks ReklaamTeatritasku reklaam Kollased Taskud reklaam Loe, see loebTere sobrama Teatritaskus!

Teatritasku on koht, kuhu igaüks võib torgata sõrme ja anda käe. Teatritasku on koht, kus elu saab kokku teatriga. Teatritaskus on Raplamaa ajalehe Nädaline kunagine lisa Teatriküljed.

  Teatriküljed on ilmunud 2006. aasta algusest ja tasapisi võiks taskupõhjast leida kõik seniilmunud ja just ilmuvad lood. Monoloogid, dialoogid, intervjuud... kõik eesmärgil, et taskupõhja tekiks teatripilt. Ehk saab siit isegi vastuse, miks teater on, mis teater on? Tasku täieneb ajas. Ja kui sa juba siin käid, siis kirjuta ka midagi!

Eesriie avaneb.

 

© 2009-2015 Teatritasku. Teatritaskut teevad Kasutame WordPressi
© 2014-2021 ЯВИКС - все права защищены.
Наши контакты