Василиса▶ Я жду вашего обращения. Что Вы хотите узнать?
Логотип
Linnud Georg Otsa parves | Teatritasku Teatritasku Avaleht Monoloog Dialoog Epiloog Vabalava Tegelased Taskupõhjas Mäeülikool TuuTuut Tullakse Monoloog Linnud Georg Otsa parves Lisa kommentaar

R.A.A.A.M. teatri produktsioonil lavastus „Minu Georg Ots” toob vaatajateni kuue naise lood, kelle elusaatust kaudselt ja otseseltki on mõjutanud Georg Ots. Laulja Georg Ots ise tegelasena lavale ei ilmu. Ometi lahkub enamus publikut etenduselt, ümisedes mõnd Otsa kuulsaks lauldud laulu.

Venemaa üks tänaseid tuntumaid dramaturge Slava Durnenkov on kirjutanud näidendi kuuele naisele. Autori tahtel ei ilmu lavale ühtegi meest. Võrrelda ei saa, Ots on ideaal. Täna on põhjust üles lugeda, mis tegi Georg Otsa (1929-1975) oma aja meheideaaliks: hääl, kasv, riietus, käitumisoskus, viisakus, mitmekülgsus repertuaarivalikul… Muu hulgas tuli ka Georg Otsal laulda nõukogude ideoloogiat kandvaid laulukesi, ometi ei jäänud talle külge Kremli ööbiku silti. Äkki ma mõtlen vales suunas, aga võimalik põhjus tundub olevat seal, et Georg Ots a andekus ja kuulsus sai tiivad ajal, mil sõjahaavad hakkasid tasapisi paranema.

Meheideaal

Selle näidendi väliselt meenus Venemaa avaruses tuuritanud sõbra kunagi poetatud üldistus, et Eestist pärit bändimehed ja Baltikumi korvpallurid olid Siberi linnade naiste lemmikud. Selle üldistuse juurde käis jutt, et kui ta austajannadelt otse küsis, miks see nii on, vastas üks Siberi suurlinna kaunitar: vaata tänavatel ringi, mis mehi sa seal näed?

Ma tahan eelnevaga öelda, et Georg Ots ei võlunud naisi ainult oma loominguga, vaid ka mehelikkusega. Mõjus nii, et tavalist meest enam ei tahetud. Georg Ots tõstis meheks olemise lati nii kõrgele, et teised mehed ja muidumehed ajasid selle maha. Just sellest „Minu Georg Otsa” naised räägivad. Ots oli tempel mälus kogu eluks.

Linnuparve süda

Selle linnuparve kujundi noppisin lavastusest, kuidagi juhtis mind selle juurde Ervin Õunapuu napp kujundus. Laval on vaid kuus klaveritooli. Keerdtoolid. Kuidas see linnuparvega seostus? Ma olen aastaid vaadanud linnusalkasid mere ääres ja oma aias, väikeste lindude omasid ja võimalusel ka suuremate omi. See, kuidas sajad, võib-olla tuhanded linnud parves sebivad, teevad kiireid ja aeglaseid sööste, vahetavad kohtasid ja ei põrka õhus kokku, on ime. Mis neid ühendab ja mis tõukab? Nad on vabad, on parvega seotud ja samal ajal jätavad lennuruumi ka kõigile teistele liigikaaslastele.

Ilmselt võis 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel olla küll nii, et üksteist mitte tundvaid naisi ühendas kogu eluks armastus Georg Otsa vastu. Eesti neiu ja Vladivostoki oma leidsid nipsust teineteist, kui jutt muusikale ja meestele läks.

Muidugi ma ei tea, kas lavastaja Art em Ustinov Georg Otsa naisi lavastades neid just selle linnuparveskeemi järgi liikuma õhutas, aga nii see selles lavastuses välja nägi. Naised vahetasid istekohti klaveritoolidel, liigutasid toole ja ennast ümber oma telje, grupeerudes , tõustes ja istudes… Näiliselt kaootiline ehk siis inimeste puhul emotsioonidest kantud ja kuidagi ettearvamatu, aga tulemus oli üsna sarnane l innuparve loogikale .

Kese

Neid kuut naist ühendas üks suurkuju – Georg Ots. Nad ilmselt oma eluteekonnal ei puutunudki temaga otseselt kokku. Isegi ekraane tänases hulgas iidoli kuvandit loomas ei olnud. Võimalus füüsiliselt kohtuda oli väike, aga vaimne sild… külgetõmme oli olemas. See, kuidas Geor Otsa naised kuulasid, vaatasid ja tegutsesid, hoidis lavastuseparve koos. Väikesed, isegi sissepoole mängitud detailid paisusid suureks just tänu parve olemasolule ja selle täpsele üksteise jälgimisele. Kui seda naisi ühendavat hoovust ei oleks olnud, oleks lavastus ilmselgelt võinud osutuda üksikute monoloogide, eraldi lugude reaks. Aga lavanaised olid autori tahtel ja lavastaja soovil korraga koos ja ometi eraldi. Kusagil hiilis naiste elujuttu kuulates pähe küsimus, kui palju selliseid naisi oli Otsa eluajal maailmas. Kas miljon või enam?

Ükski muusikaline teema, helil ooja Ardo Ran Varres, ei sega oma originaalsesse muusikalisse kujundusse just palju neid muusikamotiive, mis seostuksid otse Georg Otsa kuulsaks lauldud loominguga. Ometi on see muusika, mis laval kõlab, toetav. „Peagi saabun tagasi su juurde” teema ei juhtinud mind seekord hoopiski mitte sõja ja sealt saabumise juurde, vaid pigem pani mõtlema muutunud ajast. Sellest, et Otsa-taolised suured isiksused on tehniliste võimaluste täiustuses kõigile kättesaadavusesse lahustunud. Tagasitulek sünnib ühe nupuvajutusega. Ja valik, kui vähe mõelda, on hiigelsuur.

Oma ja mitte väike osa on lavastusele tundetoonide andmisel valgusega maalival Priidu Adlasel. Ja kuna olin selle linnuparve kujundi endale pähe võtnud, tundus, et tema risti-rästi valguskiired just linnuparve ja päikest silmas peavad. Ja lõpetuseks see mõte, kui erinevad on need kuus naist laval. Kui erisugune võib olla naiselikkus, kui selle käivitab suurmees.

Eraldi:

Minu Georg Ots

Teater R.A.A.A. M.

Autor Vjatšeslav DURNENKOV (Venemaa)

Lavastaja ARTEM USTINOV (Venemaa)

Kunstnik ERVIN ÕUNAPUU

Muusikaline kujundaja ARDO RAN VARRES

Valguskunstnik PRIIDU ADLAS

Videokunstnik LAURA ROMANOVA

Osades: ÜLLE KALJUSTE (Eesti Draamateater), RIINA MAIDRE , KÜLLI REINUMÄE , KATRIN PÄRN , LIIS HAAB , INGRID MARGUS

Esietendus 13. septembril 2020 Vaba Lava Narva teatrikeskuses

Postituste töölaud Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud * -ga

logo Värsked postitused Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid Armasta mind armasamini enesest Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab. ArhiivArhiivVali kuu jaanuar 2021  (6) detsember 2020  (12) november 2020  (11) oktoober 2020  (12) september 2020  (5) august 2020  (8) juuli 2020  (12) juuni 2020  (7) mai 2020  (9) aprill 2020  (10) märts 2020  (8) veebruar 2020  (8) jaanuar 2020  (4) detsember 2019  (6) november 2019  (7) oktoober 2019  (7) september 2019  (8) august 2019  (12) juuli 2019  (7) juuni 2019  (8) mai 2019  (5) aprill 2019  (7) märts 2019  (8) veebruar 2019  (6) jaanuar 2019  (8) detsember 2018  (7) november 2018  (10) oktoober 2018  (8) september 2018  (4) august 2018  (9) juuli 2018  (7) juuni 2018  (9) mai 2018  (7) aprill 2018  (9) märts 2018  (7) veebruar 2018  (8) jaanuar 2018  (8) detsember 2017  (9) november 2017  (9) oktoober 2017  (6) september 2017  (4) august 2017  (7) juuli 2017  (7) juuni 2017  (11) mai 2017  (7) aprill 2017  (5) märts 2017  (9) veebruar 2017  (6) jaanuar 2017  (6) detsember 2016  (7) november 2016  (5) oktoober 2016  (7) september 2016  (4) august 2016  (5) juuli 2016  (6) juuni 2016  (6) mai 2016  (6) aprill 2016  (7) märts 2016  (7) veebruar 2016  (5) jaanuar 2016  (9) detsember 2015  (4) november 2015  (6) oktoober 2015  (5) september 2015  (7) august 2015  (9) juuli 2015  (7) juuni 2015  (8) mai 2015  (8) aprill 2015  (9) märts 2015  (6) veebruar 2015  (6) jaanuar 2015  (4) detsember 2014  (5) november 2014  (5) oktoober 2014  (5) september 2014  (8) august 2014  (6) juuli 2014  (5) juuni 2014  (6) aprill 2014  (5) märts 2014  (6) veebruar 2014  (6) jaanuar 2014  (5) detsember 2013  (8) november 2013  (7) oktoober 2013  (5) september 2013  (10) august 2013  (6) juuli 2013  (7) juuni 2013  (5) mai 2013  (4) aprill 2013  (8) märts 2013  (6) veebruar 2013  (8) jaanuar 2013  (5) detsember 2012  (14) november 2012  (6) oktoober 2012  (6) september 2012  (3) august 2012  (4) juuli 2012  (8) juuni 2012  (7) mai 2012  (7) aprill 2012  (6) märts 2012  (4) veebruar 2012  (5) jaanuar 2012  (8) detsember 2011  (6) november 2011  (9) oktoober 2011  (3) september 2011  (8) august 2011  (8) juuli 2011  (6) juuni 2011  (4) mai 2011  (8) aprill 2011  (6) märts 2011  (7) veebruar 2011  (5) jaanuar 2011  (8) detsember 2010  (7) november 2010  (7) oktoober 2010  (6) september 2010  (4) august 2010  (9) juuli 2010  (8) juuni 2010  (9) mai 2010  (6) aprill 2010  (7) märts 2010  (8) veebruar 2010  (6) jaanuar 2010  (7) detsember 2009  (6) november 2009  (3) oktoober 2009  (8) september 2009  (9) august 2009  (13) juuli 2009  (6) juuni 2009  (13) mai 2009  (11) aprill 2009  (14) märts 2009  (30) veebruar 2009  (30) jaanuar 2009  (3) detsember 2008  (1)Tasku viited Kollased taskud Värsked kommentaarid Kaire , Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu soovitab muremõtetelt hapniku ära võtta Annika Poldre, „POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“ reet, Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda Helle Mäeltsemees, Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud Amaalie , Valgevenlaste palve: et vene väed ei siseneks ReklaamTeatritasku reklaam Kollased Taskud reklaam Loe, see loebTere sobrama Teatritaskus!

Teatritasku on koht, kuhu igaüks võib torgata sõrme ja anda käe. Teatritasku on koht, kus elu saab kokku teatriga. Teatritaskus on Raplamaa ajalehe Nädaline kunagine lisa Teatriküljed.

  Teatriküljed on ilmunud 2006. aasta algusest ja tasapisi võiks taskupõhjast leida kõik seniilmunud ja just ilmuvad lood. Monoloogid, dialoogid, intervjuud... kõik eesmärgil, et taskupõhja tekiks teatripilt. Ehk saab siit isegi vastuse, miks teater on, mis teater on? Tasku täieneb ajas. Ja kui sa juba siin käid, siis kirjuta ka midagi!

Eesriie avaneb.

 

© 2009-2015 Teatritasku. Teatritaskut teevad Kasutame WordPressi
© 2014-2021 ЯВИКС - все права защищены.
Наши контакты