Василиса▶ Я жду вашего обращения. Что Вы хотите узнать?
Логотип
Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid | Teatritasku Teatritasku Avaleht Monoloog Dialoog Epiloog Vabalava Tegelased Taskupõhjas Mäeülikool TuuTuut Tullakse Monoloog Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid Lisa kommentaar

Kas kodus istumise kultuur kinnistub?

Tegelikult on võimalus, et kultuurile rasked ajad on alles ees. Ja senine teadmine sellest, et just väga rasked ajad panevad kultuuri õilmitsema, peaks laskma selle üle lausa rõõmustada.

Kuni 20. sajandi lõpuni sai elu ja ka kultuuri defineerida muu hulgas inimeste vahelise suhtlemisena. Digividinate areng 21. sajandil annab meile võimaluse kodust, mis on ju kindlus, üldse mitte välja tulla loomiseks.

Äkki kodus istumine kogu maailmas lahendab tõesti reostuva maakera hädad. Taevas ja ookean saavad puhtaks. Samas toodab üleilmse finantskriisi ootus ebakindlust, niigi habrast olekut juurde.

Jah, tõesti maalida saab ka üksinda ateljees. Muusikat luua klaveri taga üksinda. Romaani kirjutada arvutiga dialoogi pidades. Võimalusi on ka oma loomingut teistele näidata läbi arvutiekraani. Kõik see hakkas ju peale, kui koroonast polnud veel õrna aimugi.

Äkki saame rahvana ja rahvusena hakkama ka ilma harjumuspärase kultuuritegevuseta? Jälgime ekraanide vahendusel poliitilist üsna kehva keskpärast isetegevust ja oleme õnnelikud? Need on nüüd küsimused, millele ilmselt keegi hoobilt ei vasta, et jah, nii läheb ja teisiti pole võimalik.

Mulle tundub, et kultuur suures plaanis on seotud ka moraaliga, lihtsamalt öeldes sellega, mida saab nimetada viisakuseks. Anonüümne sõim on juba saanud üheks me uue aja märgiks.

Kui mõelda , et teater on kohtumispaik. Kohtutakse mõtetega, selliste inimtüüpidega, kellega elu muidu kokku ei vii, eriliste inimpsüühikatega. Nüüd seda kohtumiste võimalust kas piiratakse või võetakse see meilt sootuks. Kuidas käituda?

Olen vahel mõelnud, et tulen ja äkki olen ja elangi 21. sajandil 20. sajandis, sealt pärit arusaamiste valguses. Kuidas on lood noorema põlvkonnaga, 20–30aastastega, kes ongi sündinud, nutitelefon pihus ja Disney multifilmid sealt võtta? Vanem põlvkond ja õpetajad on ammu rääkinud, et Oskar Lutsu „Nukitsamees” ei saa konkureerida Ameerika arvutimängudega. Põlvkondlikud lõhed inimeste vahel? Samas on just isad ja emad need, kes lapse suure teleka ette istuma panevad päevaks, et saada rahu raha teenimiseks. Ja nemad ka protestivad, kui lapsed nüüd koduõppele on saadetud , sest kooli funktsioon – laps on kindlas keskkonnas täiskasvanute valve all – kaob.

Kuidas neid erimeelsusi lahendada? Kui see võimalik ei ole, siis mis on need väärtused, mis põlvkondi ühendavad?

Juba enne koroona tulekut kaldus kõik sinna, et kogu maailmas olemas olev tippkultuur – maalid, muusika, romaanid, nüüd ka teater – on kättesaadav ekraanide vahendusel. Ma arvan, et see tegi ja teeb meid vaesemaks. Kahjuks on kultuuri vahendajate, ka tegijate mure see, kuidas inimesi ekraanidel vahendatava eest vääriliselt maksma harjutada.

Elurõõmu, kultuurimaagiat, avastamisrõõmu ja miks mitte kaasatundmise kurvastust jääb vähemaks.

Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Ugala teatri näitleja ja lavastaja Andres Noormets ütleb, mõtiskledes koroonast ja kultuurist, et nagu elektriauto laeb pidurdusenergia akudesse, peab seda ilmselt õppima tegema ka inimene.

Andres Noormetsa viimane lavastajatöö Ugala teatris, Piret Jaaksi näidend „Valged põdrad” esietendus 21. novembril 2020.

Kuidas sa mõtestaksid väljendi kodus istumise kultuur?

Ma ei oska päris adekvaatselt vastata, sest ei taju asja olemust. Kevadine kodus olemise periood oli mulle füüsiliselt üks elu aktiivsemaid. Kõndisin üle päeva ümber Viljandi järve ja kui järveringi ei teinud, siis tegin mõne muu ringi, keskmiselt 10 kuni 12 kilomeetrit päevas. Sain külge tervisliku sõltuvuse, millest pole tänaseni lahti lasknud. Tajun kõndimist kui meditatsiooni, suhtlusvälja loodusega, võimalust kahekõnedeks iseenda sees. Loodus on püsiv ja pidevalt muutuv, tema joonistatud pildid ei väsita kunagi. Minu olemise osaks on saanud üksolemise tunne. Piirangud on seda vaid süvendanud, mahtu juurde andnud.

Olen püüdnud tänaste igapäevahirmudega mitte kaasa minna, immuunsüsteemi tugevana hoida. Meie ruumi tulnud viirus otsib tagauksi, võimendab ja ründab nõrku kohti, võtab üle vähese kaitsevõimega süsteeme ja alasid. Temast jagusaamiseks peab oma tugevusi kindlustama, laetud olema, energiat säästma.

Kas kultuur suures plaanis on seotud ka moraaliga, lihtsamalt öeldes sellega, mida saab nimetada viisakuseks? Äkki saame rahvana ja rahvusena hakkama ka ilma selleta ? Näed sa, et praegune olukord kultuuris on probleem?

Tänased sõjad peetakse info- ja energiaväljadel. Ka kultuur on üks säärane väli. See on kõige otsesemalt seotud inimeseks olemisega, vastupanuvõimega. Inimsusest võidakse olla erinevatel arusaamadel, kuigi ei tohiks. Aga kui hakata konfliktseid pealiskihte maha koorima, taandama, siis jõuab alati välja suht sarnaste südamikeni. Võime neid nimetada näiteks püsiväärtusteks, mida polegi võimalik väga erinevalt defineerida. Kui inimesed suudavad sinnamaale välja kaevata, peaksid igasugused pinged taanduma. Kaunid kunstid on selles töös abivahendid, ilmselt ühed parimad.

Raha ja asjade loogika on teistsugune. Neid kannab suures osas võistlus ja konkurents, millega inimlikud alusväärtused ei tohiks kaasa minna. Ometi nad lähevad ja tekitavad olukordi, kus minu rahu hakkab sinu rahuga võidu jooksma, tema õnn minu õnnega maadlema jne. See on absurd, mis on samal ajal igapäevane reaalsus.

Meie liigi perekonnanimi on homo , see perekond on umbes 2 miljonit aastat vana. Kellelgi pole õigust nii pikka olemasolemist mingite egoistlike tungide survel lihtsalt ära pläterdada, olematuks muliseda.

Täna on igasugune vaikus pläramisest kõnekam. Vaikuse saared tuleb vaid leida, üles otsida, nähtavaks teha. Sõnauputuse ajastul on ka kultuur üks selline saar. Kultuur kätkeb endas vaikust, vaikimise võimalust.

Uued elektriautod oskavad kasutada ja akudesse laadida pidurdusenergiat. Ilmselt peab nüüdisinimene oma sisemistes süsteemides sama tegema. Kaasaegses tsivilisatsioonis on rohkelt protsesse, mis pidurdamist nõuavad ja seeläbi uusi võimalusi avavad. Oleks vaid piisavalt arukust märgata, taibata ja parimal moel tegutseda.

Tallinna Linnateater hakkab kohe endale uusi kunstilisi juhte otsima. Millised omadused peavad praegusel ajal olema ühel teatrijuhil?

Ma ei tea. Ühe teatrijuhi head omadused ei pruugi teises teatris põrmugi töötada. Küllap sellepärast, et iga teater on ajas muutuv organism oma kordumatu DNAga ja juhipositsioonile õige inimese leidmine tahab saja pisiasja täpset kokkulangemist. Õnneks neid imesid juhtub, see annab optimismi. Täna on vist kõikjal olulisimaks omaduseks huumorimeel. Ilma selleta lähevad laevad põhja.

Kuidas suhtud Viljandisse püstitatavasse Jaak Joala skulptuuri ja selle ümber lahvatanud skandaalikesse?

Siin pole ju probleem niivõrd skulptuuris endas kui ülbes ja ignorantses asjaajamises. Võimu juurde satub ikka neid, kes on teistest üle, kes teavad täpselt seda, mis teistele hea on, kes on valmis tunglakandmise asemel tõrvikutega vehkima. Väga kesine lugu, aga kaasajale ülimalt iseloomulik. Ise me nad valisime.

Kooriinimesed tunnevad puudust tegelikust suhtlemisest

Margus Mikomägi

Koorijuht Raul Talmar ei usu, et viiruspiirangud eestlastelt identiteedi võtavad. Küll on ohuks erakordselt muutunud keel.

Kas koroonaviiruse piirangud võtavad meilt identiteedi? Koorilaul, mis on meie identiteedi põhi, on ju praegu lausa ohtlik? Mis asemele tuleb?

Ma ei usu, et piirangud identiteedi võtavad, kuid kindlasti panevad nad rohkem mõtlema sellele, mis on ühe rahva identiteet.

Minu kartus identiteedi kadumise kohta on hoopis erakordselt muutunud eesti keel. Muidugi, laulupidu on ju ka üks eesti keele manifestatsioone.

Kui ei tunnetata selle keele ilu ja sügavamaid tähendusi nii kõneldes kui lauldes, siis, jah, on identiteetki selline rohkem loosung, millesse ei ole vaja väga süveneda.

Psühholoogid soovitavad näha negatiivses midagigi head?

Seoses koroonaga on mul siiski ka üks väike lootus, et koorilauljad hakkavad tunnetama oma isikliku panuse tähtsust ja õpivad ka kodus omi partiisid, sest ausalt öeldes Zoomis ja ükskõik, mis keskkondades ei ole võimalik niikuinii midagi koorilaululaadset korda saata. Minu lootus on tõesti sellel, et kui me ühel päeval jälle kokku saame saada, siis igaüks tunneb iseennast natuke rohkem.

Kas kujutad ette laulupidu ekraanide vahedusel, Zoomis?

Laulupidu ekraanide vahendusel ja Zoomis ma ette ei kujuta ja sellisel moel teda ei tohikski olla.

Mis on üldse see, mida sina kultuuriks nimetad?

Ma ei tea vist siiamaani, mis on üldse kultuur. Võin siin parafraseerida ainult Hando Runnelit, et „kultuuritus on isetekkeline, kuid kultuuri peame me iga päev uuesti looma”.

Kas koroona-aasta on olnud kunstnikule inspireeriv või hoopis pärssiv? Kuidas sinuga on?

On vägagi pärssiv olnud ja ma ei usu hetkekski neid, kes ütlevad, et see on andnud uusi võimalusi ja lahendusi. Oma heade sõprade, oma koori lauljatega tunneme me ju koos ainult ühest asjast puudust: tegelikust suhtlemisest.

Ilmus Maalehes. Pildistas Argo Ingver.

Postituste töölaud Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud * -ga

logo Värsked postitused Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima Enn Lillemets avab filmis kultuuriväravaid KUMU uus püsiekspositsioon peab dialoogi maailmaga Vanem vend Jaak Johanson Vananemise valus või magus katastroof ArhiivArhiivVali kuu veebruar 2021  (8) jaanuar 2021  (9) detsember 2020  (12) november 2020  (11) oktoober 2020  (12) september 2020  (5) august 2020  (8) juuli 2020  (12) juuni 2020  (7) mai 2020  (9) aprill 2020  (10) märts 2020  (8) veebruar 2020  (8) jaanuar 2020  (4) detsember 2019  (6) november 2019  (7) oktoober 2019  (7) september 2019  (8) august 2019  (12) juuli 2019  (7) juuni 2019  (8) mai 2019  (5) aprill 2019  (7) märts 2019  (8) veebruar 2019  (6) jaanuar 2019  (8) detsember 2018  (7) november 2018  (10) oktoober 2018  (8) september 2018  (4) august 2018  (9) juuli 2018  (7) juuni 2018  (9) mai 2018  (7) aprill 2018  (9) märts 2018  (7) veebruar 2018  (8) jaanuar 2018  (8) detsember 2017  (9) november 2017  (9) oktoober 2017  (6) september 2017  (4) august 2017  (7) juuli 2017  (7) juuni 2017  (11) mai 2017  (7) aprill 2017  (5) märts 2017  (9) veebruar 2017  (6) jaanuar 2017  (6) detsember 2016  (7) november 2016  (5) oktoober 2016  (7) september 2016  (4) august 2016  (5) juuli 2016  (6) juuni 2016  (6) mai 2016  (6) aprill 2016  (7) märts 2016  (7) veebruar 2016  (5) jaanuar 2016  (9) detsember 2015  (4) november 2015  (6) oktoober 2015  (5) september 2015  (7) august 2015  (9) juuli 2015  (7) juuni 2015  (8) mai 2015  (8) aprill 2015  (9) märts 2015  (6) veebruar 2015  (6) jaanuar 2015  (4) detsember 2014  (5) november 2014  (5) oktoober 2014  (5) september 2014  (8) august 2014  (6) juuli 2014  (5) juuni 2014  (6) aprill 2014  (5) märts 2014  (6) veebruar 2014  (6) jaanuar 2014  (5) detsember 2013  (8) november 2013  (7) oktoober 2013  (5) september 2013  (10) august 2013  (6) juuli 2013  (7) juuni 2013  (5) mai 2013  (4) aprill 2013  (8) märts 2013  (6) veebruar 2013  (8) jaanuar 2013  (5) detsember 2012  (14) november 2012  (6) oktoober 2012  (6) september 2012  (3) august 2012  (4) juuli 2012  (8) juuni 2012  (7) mai 2012  (7) aprill 2012  (6) märts 2012  (4) veebruar 2012  (5) jaanuar 2012  (8) detsember 2011  (6) november 2011  (9) oktoober 2011  (3) september 2011  (8) august 2011  (8) juuli 2011  (6) juuni 2011  (4) mai 2011  (8) aprill 2011  (6) märts 2011  (7) veebruar 2011  (5) jaanuar 2011  (8) detsember 2010  (7) november 2010  (7) oktoober 2010  (6) september 2010  (4) august 2010  (9) juuli 2010  (8) juuni 2010  (9) mai 2010  (6) aprill 2010  (7) märts 2010  (8) veebruar 2010  (6) jaanuar 2010  (7) detsember 2009  (6) november 2009  (3) oktoober 2009  (8) september 2009  (9) august 2009  (13) juuli 2009  (6) juuni 2009  (13) mai 2009  (11) aprill 2009  (14) märts 2009  (30) veebruar 2009  (30) jaanuar 2009  (3) detsember 2008  (1)Tasku viited Kollased taskud Värsked kommentaaridKrista Ebruk, Psühholoog Tõnu Ots dignoosib eneseväärikuse kadu ja kaldumist esoteerikasse Kaire , Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu soovitab muremõtetelt hapniku ära võtta Annika Poldre, „POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“ reet, Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda Helle Mäeltsemees, Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud ReklaamTeatritasku reklaam Kollased Taskud reklaam Loe, see loebTere sobrama Teatritaskus!

Teatritasku on koht, kuhu igaüks võib torgata sõrme ja anda käe. Teatritasku on koht, kus elu saab kokku teatriga. Teatritaskus on Raplamaa ajalehe Nädaline kunagine lisa Teatriküljed.

  Teatriküljed on ilmunud 2006. aasta algusest ja tasapisi võiks taskupõhjast leida kõik seniilmunud ja just ilmuvad lood. Monoloogid, dialoogid, intervjuud... kõik eesmärgil, et taskupõhja tekiks teatripilt. Ehk saab siit isegi vastuse, miks teater on, mis teater on? Tasku täieneb ajas. Ja kui sa juba siin käid, siis kirjuta ka midagi!

Eesriie avaneb.

 

© 2009-2015 Teatritasku. Teatritaskut teevad Kasutame WordPressi
© 2014-2021 ЯВИКС - все права защищены.
Наши контакты