Василиса▶ Я жду вашего обращения. Что Вы хотите узнать?
Логотип
TeatritaskuKultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid kodus istumise kultuur kinnistub? Tegelikult on võimalus, et kultuurile rasked ajad on alles ees. Ja senine teadmine sellest, et just väga rasked ajad panevad kultuuri õilmitsema, peaks laskma selle üle lausa rõõmustada. Kuni 20. sajandi lõpuni sai elu ja ka kultuuri defineerida muu hulgas inimeste vahelise suhtlemisena. Digividinate areng 21. sajandil annab meile võimaluse … Loe edasi Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid Kas kodus istumise kultuur kinnistub?

Tegelikult on võimalus, et kultuurile rasked ajad on alles ees. Ja senine teadmine sellest, et just väga rasked ajad panevad kultuuri õilmitsema, peaks laskma selle üle lausa rõõmustada.

Kuni 20. sajandi lõpuni sai elu ja ka kultuuri defineerida muu hulgas inimeste vahelise suhtlemisena. Digividinate areng 21. sajandil annab meile võimaluse kodust, mis on ju kindlus, üldse mitte välja tulla loomiseks.

Äkki kodus istumine kogu maailmas lahendab tõesti reostuva maakera hädad. Taevas ja ookean saavad puhtaks. Samas toodab üleilmse finantskriisi ootus ebakindlust, niigi habrast olekut juurde.

Jah, tõesti maalida saab ka üksinda ateljees. Muusikat luua klaveri taga üksinda. Romaani kirjutada arvutiga dialoogi pidades. Võimalusi on ka oma loomingut teistele näidata läbi arvutiekraani. Kõik see hakkas ju peale, kui koroonast polnud veel õrna aimugi.

Äkki saame rahvana ja rahvusena hakkama ka ilma harjumuspärase kultuuritegevuseta? Jälgime ekraanide vahendusel poliitilist üsna kehva keskpärast isetegevust ja oleme õnnelikud? Need on nüüd küsimused, millele ilmselt keegi hoobilt ei vasta, et jah, nii läheb ja teisiti pole võimalik.

Mulle tundub, et kultuur suures plaanis on seotud ka moraaliga, lihtsamalt öeldes sellega, mida saab nimetada viisakuseks. Anonüümne sõim on juba saanud üheks me uue aja märgiks.

Kui mõelda , et teater on kohtumispaik. Kohtutakse mõtetega, selliste inimtüüpidega, kellega elu muidu kokku ei vii, eriliste inimpsüühikatega. Nüüd seda kohtumiste võimalust kas piiratakse või võetakse see meilt sootuks. Kuidas käituda?

Olen vahel mõelnud, et tulen ja äkki olen ja elangi 21. sajandil 20. sajandis, sealt pärit arusaamiste valguses. Kuidas on lood noorema põlvkonnaga, 20–30aastastega, kes ongi sündinud, nutitelefon pihus ja Disney multifilmid sealt võtta? Vanem põlvkond ja õpetajad on ammu rääkinud, et Oskar Lutsu „Nukitsamees” ei saa konkureerida Ameerika arvutimängudega. Põlvkondlikud lõhed inimeste vahel? Samas on just isad ja emad need, kes lapse suure teleka ette istuma panevad päevaks, et saada rahu raha teenimiseks. Ja nemad ka protestivad, kui lapsed nüüd koduõppele on saadetud , sest kooli funktsioon – laps on kindlas keskkonnas täiskasvanute valve all – kaob.

Kuidas neid erimeelsusi lahendada? Kui see võimalik ei ole, siis mis on need väärtused, mis põlvkondi ühendavad?

Juba enne koroona tulekut kaldus kõik sinna, et kogu maailmas olemas olev tippkultuur – maalid, muusika, romaanid, nüüd ka teater – on kättesaadav ekraanide vahendusel. Ma arvan, et see tegi ja teeb meid vaesemaks. Kahjuks on kultuuri vahendajate, ka tegijate mure see, kuidas inimesi ekraanidel vahendatava eest vääriliselt maksma harjutada.

Elurõõmu, kultuurimaagiat, avastamisrõõmu ja miks mitte kaasatundmise kurvastust jääb vähemaks.

Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Ugala teatri näitleja ja lavastaja Andres Noormets ütleb, mõtiskledes koroonast ja kultuurist, et nagu elektriauto laeb pidurdusenergia akudesse, peab seda ilmselt õppima tegema ka inimene.

Andres Noormetsa viimane lavastajatöö Ugala teatris, Piret Jaaksi näidend „Valged põdrad” esietendus 21. novembril 2020.

Kuidas sa mõtestaksid väljendi kodus istumise kultuur?

Ma ei oska päris adekvaatselt vastata, sest ei taju asja olemust. Kevadine kodus olemise periood oli mulle füüsiliselt üks elu aktiivsemaid. Kõndisin üle päeva ümber Viljandi järve ja kui järveringi ei teinud, siis tegin mõne muu ringi, keskmiselt 10 kuni 12 kilomeetrit päevas. Sain külge tervisliku sõltuvuse, millest pole tänaseni lahti lasknud. Tajun kõndimist kui meditatsiooni, suhtlusvälja loodusega, võimalust kahekõnedeks iseenda sees. Loodus on püsiv ja pidevalt muutuv, tema joonistatud pildid ei väsita kunagi. Minu olemise osaks on saanud üksolemise tunne. Piirangud on seda vaid süvendanud, mahtu juurde andnud.

Olen püüdnud tänaste igapäevahirmudega mitte kaasa minna, immuunsüsteemi tugevana hoida. Meie ruumi tulnud viirus otsib tagauksi, võimendab ja ründab nõrku kohti, võtab üle vähese kaitsevõimega süsteeme ja alasid. Temast jagusaamiseks peab oma tugevusi kindlustama, laetud olema, energiat säästma.

Kas kultuur suures plaanis on seotud ka moraaliga, lihtsamalt öeldes sellega, mida saab nimetada viisakuseks? Äkki saame rahvana ja rahvusena hakkama ka ilma selleta ? Näed sa, et praegune olukord kultuuris on probleem?

Tänased sõjad peetakse info- ja energiaväljadel. Ka kultuur on üks säärane väli. See on kõige otsesemalt seotud inimeseks olemisega, vastupanuvõimega. Inimsusest võidakse olla erinevatel arusaamadel, kuigi ei tohiks. Aga kui hakata konfliktseid pealiskihte maha koorima, taandama, siis jõuab alati välja suht sarnaste südamikeni. Võime neid nimetada näiteks püsiväärtusteks, mida polegi võimalik väga erinevalt defineerida. Kui inimesed suudavad sinnamaale välja kaevata, peaksid igasugused pinged taanduma. Kaunid kunstid on selles töös abivahendid, ilmselt ühed parimad.

Raha ja asjade loogika on teistsugune. Neid kannab suures osas võistlus ja konkurents, millega inimlikud alusväärtused ei tohiks kaasa minna. Ometi nad lähevad ja tekitavad olukordi, kus minu rahu hakkab sinu rahuga võidu jooksma, tema õnn minu õnnega maadlema jne. See on absurd, mis on samal ajal igapäevane reaalsus.

Meie liigi perekonnanimi on homo , see perekond on umbes 2 miljonit aastat vana. Kellelgi pole õigust nii pikka olemasolemist mingite egoistlike tungide survel lihtsalt ära pläterdada, olematuks muliseda.

Täna on igasugune vaikus pläramisest kõnekam. Vaikuse saared tuleb vaid leida, üles otsida, nähtavaks teha. Sõnauputuse ajastul on ka kultuur üks selline saar. Kultuur kätkeb endas vaikust, vaikimise võimalust.

Uued elektriautod oskavad kasutada ja akudesse laadida pidurdusenergiat. Ilmselt peab nüüdisinimene oma sisemistes süsteemides sama tegema. Kaasaegses tsivilisatsioonis on rohkelt protsesse, mis pidurdamist nõuavad ja seeläbi uusi võimalusi avavad. Oleks vaid piisavalt arukust märgata, taibata ja parimal moel tegutseda.

Tallinna Linnateater hakkab kohe endale uusi kunstilisi juhte otsima. Millised omadused peavad praegusel ajal olema ühel teatrijuhil?

Ma ei tea. Ühe teatrijuhi head omadused ei pruugi teises teatris põrmugi töötada. Küllap sellepärast, et iga teater on ajas muutuv organism oma kordumatu DNAga ja juhipositsioonile õige inimese leidmine tahab saja pisiasja täpset kokkulangemist. Õnneks neid imesid juhtub, see annab optimismi. Täna on vist kõikjal olulisimaks omaduseks huumorimeel. Ilma selleta lähevad laevad põhja.

Kuidas suhtud Viljandisse püstitatavasse Jaak Joala skulptuuri ja selle ümber lahvatanud skandaalikesse?

Siin pole ju probleem niivõrd skulptuuris endas kui ülbes ja ignorantses asjaajamises. Võimu juurde satub ikka neid, kes on teistest üle, kes teavad täpselt seda, mis teistele hea on, kes on valmis tunglakandmise asemel tõrvikutega vehkima. Väga kesine lugu, aga kaasajale ülimalt iseloomulik. Ise me nad valisime.

Kooriinimesed tunnevad puudust tegelikust suhtlemisest

Margus Mikomägi

Koorijuht Raul Talmar ei usu, et viiruspiirangud eestlastelt identiteedi võtavad. Küll on ohuks erakordselt muutunud keel.

Kas koroonaviiruse piirangud võtavad meilt identiteedi? Koorilaul, mis on meie identiteedi põhi, on ju praegu lausa ohtlik? Mis asemele tuleb?

Ma ei usu, et piirangud identiteedi võtavad, kuid kindlasti panevad nad rohkem mõtlema sellele, mis on ühe rahva identiteet.

Minu kartus identiteedi kadumise kohta on hoopis erakordselt muutunud eesti keel. Muidugi, laulupidu on ju ka üks eesti keele manifestatsioone.

Kui ei tunnetata selle keele ilu ja sügavamaid tähendusi nii kõneldes kui lauldes, siis, jah, on identiteetki selline rohkem loosung, millesse ei ole vaja väga süveneda.

Psühholoogid soovitavad näha negatiivses midagigi head?

Seoses koroonaga on mul siiski ka üks väike lootus, et koorilauljad hakkavad tunnetama oma isikliku panuse tähtsust ja õpivad ka kodus omi partiisid, sest ausalt öeldes Zoomis ja ükskõik, mis keskkondades ei ole võimalik niikuinii midagi koorilaululaadset korda saata. Minu lootus on tõesti sellel, et kui me ühel päeval jälle kokku saame saada, siis igaüks tunneb iseennast natuke rohkem.

Kas kujutad ette laulupidu ekraanide vahedusel, Zoomis?

Laulupidu ekraanide vahendusel ja Zoomis ma ette ei kujuta ja sellisel moel teda ei tohikski olla.

Mis on üldse see, mida sina kultuuriks nimetad?

Ma ei tea vist siiamaani, mis on üldse kultuur. Võin siin parafraseerida ainult Hando Runnelit, et „kultuuritus on isetekkeline, kuid kultuuri peame me iga päev uuesti looma”.

Kas koroona-aasta on olnud kunstnikule inspireeriv või hoopis pärssiv? Kuidas sinuga on?

On vägagi pärssiv olnud ja ma ei usu hetkekski neid, kes ütlevad, et see on andnud uusi võimalusi ja lahendusi. Oma heade sõprade, oma koori lauljatega tunneme me ju koos ainult ühest asjast puudust: tegelikust suhtlemisest.

Ilmus Maalehes. Pildistas Argo Ingver.

Armasta mind armasamini enesest Attack laulab, et armastada võiks armsamini päikesest ja kuust. Kuulates on tunne, et see laul on loits. Jääb mulje, et Trad Attacki laul on loits, mis äkki kuidagi geene mööda on tulnud meie juurde 21. sajandisse. Alles pärast selle tõdemist avastasin, et Sandra Vabarna ja teised ansambli liikmed seda lugu ise ka loitsuks ütlevad. … Loe edasi Armasta mind armasamini enesest Trad Attack laulab, et armastada võiks armsamini päikesest ja kuust. Kuulates on tunne, et see laul on loits.

Jääb mulje, et Trad Attacki laul on loits, mis äkki kuidagi geene mööda on tulnud meie juurde 21. sajandisse. Alles pärast selle tõdemist avastasin, et Sandra Vabarna ja teised ansambli liikmed seda lugu ise ka loitsuks ütlevad. Muidugi ei tuleks siin imestada – nad seal ansamblis on ilmselt õppinud, mis loits tähendab ja seda ise kogenud. „Sütti, sütti lõke! Sütti, sütti lõke!” meenub mulle pioneerilaagri-aegne loits. Kirjutasin selle siia meelega, et rõhutada loitsu ideoloogia vabadust.

Loitsu veebist leitud definitsioon on lihtne: „Loits on maagiline akt – sõnaline pöördumine, mille abil tahetakse allutada üleloomulik vägi oma tahtele.” Kohe tekib küsimus, kas meieisapalve on ka loits, selline hilisemast ajalookihistusest pärit maagiline akt? Või on loits Jarek Kasari „Minu inimesed”? „Mu inimesed, minu rahvas mu/ Seltskond/ Mu inimesed siin seal kõikjal/ Igalpool/ Mu inimesed teavad ise et/ Nad on/ Mu inimesed minu inspiratsioon…”

Viimase ajal on kombeks avalikus ruumia läbimõtlematut pläma ajada. Vastukaaluks läbimõeldud inetusele. See on mind pannud jälgima me räpparite tekste. Nagu ikka, leiab sealt näpuotsatäie vaimukust aga ajastut iseloomustav pläma on ülekaalus.

Kusagilt kuuldud lugu, et president Kennedy olevat oma tütrel keelanud Beatlese kontserdile minna, et pole vaja oma maitset rikkuda, paneb ka mõtlema. Just sellele, mis oli biitlite juures see, mis kogu maailma lõpuks ära võlus. Kui nad alustasid, siis sügavfilosoofiline tekst see küll kindlasti ei olnud.

21. sajandi loits

Me tänane loits, mis kõigini jõudnud, on kollektiivne: kanname maski, hoiame distantsi – siis jääme ellu! Kui seda võrrelda armasta mind armsamini sõnumiga, on need kaks tänases päevas diametraalsest vastandlikud. Kuigi – küllap varsti leidub geenius, kes maailmale selgeks teeb, et distantsi hoidev armastuse akt on sügavam, horisontaalsem ja enam andev kui keha vastu keha, meel vastu meelt. Nii-öelda moraal on siis ka kohe hoitud ju üliväga.

Jutuajamisel kultuuriantropoloog Argo Mooriga – vaat temaga oleksin tahtnud kohtuda koroona sunnitud telefonijutu asemel silmast silma – meeldis mulle, et ta tõrkus rääkimast asjadest, mis on iseloomustatavad sõnaga müstika. Pakkusin talle, et Eestis sellega on hakkama saadud, et on suudetud rääkida asjadest, millest ei saa rääkida, nii, et need asjad pole oma olemust ja sisu kaotanud. Betti Alver ja Andres Ehin tulevad esimesena pähe.

Kui rääkisime nõidusest, tuli meelde jakuut Sergei jutt, et neil on kogu maa täis kapitalistlikke šamaanikontoreid, aga kui asi tõsiseks läheb, osatakse ikka maalt külast üles otsida päris šamaan, kes aitab. Enamasti on see siis šamaanide järeltulija mitmeid-mitmeid põlvi ja ei tea lääne teooriatest tuhkagi.

Loodus on tark

On vist ütlematagi selge, et inimesed, kes loodusega suhtlevad, peavad teda targaks, mitte primitiivseks. Loodus ei ole ka võitlusväli mitte, kus üks sööb teise ära. Ma olen viimasel ajal mõelnud evolutsioonist just selles võtmes, et see ei saanud siis otsa, kui ahvist inimene sai. Milline on evolutsioon praegu? Küllap sellele oskavad teadlased paremini vastata, aga üks märk siin kindlasti on, et evolutsioon on muutunud kiiremaks. Kui meil räägitakse elurikkuse katastroofilisest kadumisest, siis ma saan aru, aga mõte ikka vilksab selle juurde, et kunagi ja suures plaanis mitte just väga ammu surid välja mammutid.

Looduses on olulisim koostöö. Tänane teadus on ka populaarteaduslikult neid asju seletanud, mida me esivanemad ilma teaduseta vaistlikult teadsid. No näiteks see, et puud üksteisel kasvada aitavad ja isegi toitaineid on võimelised jagama, kui vaja. Jälgin juba aastaid oma aias, kuidas kõrvuti kasvavad tamm ja õunapuu. Nad kindlasti on teineteisele liiga lähedal, aga mulle tundub, et nad on kokku leppinud, et toetavad teineteist. Seda ma saan mitteuskujatele näidata.

Argo Moor oma jutus arvas ka, et seda vast teavad kõik, miks venelased ei ole islamiusku, vaid on kristlased. Ta seletas seda nii, et kui oli valiku langetamise aeg, siis otsustavaks sai see, et islamiusk ei luba juua. Ajalooliselt asjad kujunevad, aga meile ikkagi toodi ristiusk koloniaalvallutustega sisse ja ilmselgelt sellest ka vastuseis ja usuleigus. Ka see, et kristlusest vanem animistlik maailm meile ka täna lähedane on.

Mõte läheb taas loitsule ja sellele, mida tähendab kollektiivne tarkus. Kollektiivne tarkus kanda maski ja pesta käsi võib päästa maailma. Seda, et usutakse armastust ja seda, kuidas just armastus päästab maailma, laulsid biitlid ja laulis Vaiko Eplik. Üsna raske on armastuseusku inimesele öelda, et kuule, just armastus on sulle nii palju elus haiget teinud, kuidas sa seda usud ja loitsu mitte. Tõesti, ratsionaalset seletust siin ei ole. Mida usud, see on! Nii võib ka argisel plämal, mis on surmani ära tüüdanud, olla oma tähtis tähendus.

Hardo Pajula on kirjutanud: „Planeedi kastmine puhastusvedelikku võib küll ühe pisiku minema peletada, aga haigusi ja surma me sellega ei alista. Need võtavad lihtsalt teise vormi.” Ja Betti Alver kirjutas 1938. aastal: „Kuis inimlaps ka piire nihutab/ ja hoida oma lootust ka ei katsuks – /raudkapjadega puruks kihutab/ ta uned maise korra hiiglaratsu…//

Ilmus Maalehes.

Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi kuukirjas Kollane päev. OÜ Kollased taskud kuukiri nr 69/70, november/detsember 2020. Kuukiri koos looduselisadega on ilmunud juba viis aastat. Margus Mikomägi: „Surnute raamatu” aasta oli Miks ma nii ütlen? Sesse kevadesse jääb ju ka üks üsna eksperimendi moodi teatritegemine (lavastus „Koos”)… Need teatritegemised pisut rikkusid mu rahu. Panid mõtlema selle peale taas kirjutamisel, et … Loe edasi Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi Ilmus kuukirjas Kollane päev. OÜ Kollased taskud kuukiri nr 69/70, november/detsember 2020. Kuukiri koos looduselisadega on ilmunud juba viis aastat.

Margus Mikomägi: „Surnute raamatu” aasta oli

Miks ma nii ütlen? Sesse kevadesse jääb ju ka üks üsna eksperimendi moodi teatritegemine (lavastus „Koos”)… Need teatritegemised pisut rikkusid mu rahu. Panid mõtlema selle peale taas kirjutamisel, et see ei too kaasa aplausi. Teatriga on nii, et etenduse lõppedes (ka sel mu viimasel, vaatamata sellele, et meie mängitu kanti vaatajatele ette suurel ekraanil) järgneb aplaus.

Pean siin rõhutama, et see viimatine lavastus oli tehniliselt selline, kus mängisime siin ja praegu, see läks kaamerate toel arvutitesse ja sealt suurelt, ilmselt ka väiksemalt kinoekraanile. Me üldiselt aplausi peale kummardama ei läinud, aga kuulsime seda oma mängupaika.

Sealt ilmselt jääb ka elu lõpuni meelde, kuidas Rain Tolk mu käest küsis: „Tuled kummardama?” Ma vastasin kohe jah ja nii me siis läksime kahekesi läbi suure mänguhalli publikuni. Kummardasime ja muidugi ei tahtnud aplaus vaibuda. Alles meie mitmekordse kummardamise peale tulid ka teised näitlejad. See oli uhke!

Seepeale ilmselt hakkasingi mõtlema, et vajan niisugust tagasisidet/ tänu ka oma ajalehekirjutistele. Mida aeg edasi, seda vähem sellist kommet on. Enamus lugejaid, nagu eestlased ikka, kas ei julge oma tundeid väljendada, ei taha segada või tõesti jätab kirjutis lugeja ükskõikseks. Päris lõpuni nii ju ei ole, aga mul on iga loo ilmumine kui esietendus.

Nüüd näitlejad on rääkinud, kuidas pooltühjale saalile mängimine neilt energia ära võtab ja see ei taastu. Nad ei saa seda publikult-vaatajatelt, kes kaasa elamas, tagasi. Üsna hästi saan sellest aru. Samas – ega ma teagi, mis see lugeja tagasiside on. Klikke saab ikkagi enamasti lugu, uudis, milles skandaal sees. Sisulisemaid pealispinna allhoovusi ei kommenteerita eriti. Selline komme. Ja muidugi olen mõelnud ka sellele, et äkki ajakirjanduse osa ongi vaid meelelahutus? Eks aeg näita.

Laval olemise tasu on ikkagi aplaus ennekõike.

„Surnute raamatul” on hästi läinud. Mul on tulnud anda üsna palju intervjuusid. Ja olen avastanud, et ei taha rääkida ühte ja sama juttu. Need vastamised eri raadiotes ja esitlustel, ka ajalehtedes ongi olnud improvisatsioon läbimõeldud teemal. Et nii saab anda sesse ellu natukenegi kindlust.

Eriti on rõõmustanud, et mulle on helistanud mitu raamatu kaante vahel olevate inimeste tuttavat ja olnud tänulikud. Mu mõte seda raamatut tehes oli ju pigem see, et just noored täna või kunagi hiljem selle ja need lood elusatest inimestest avastavad. Vanad teavad nagunii. Tundub, et hea, kui on nii ja naa.

Ja veel üks viimase aja mõte: kui tuleb tehisintellekti võidu ajastu, siis äkki on just sellest raamatust – noh, teistest raamatutest kindlasti ka – võimalik õppida seda, mis on tundlikkus, kaastunne, empaatia, alateadvus, pühendumine… armastus.

Muidugi on olnud selle raamatuga seoses rõõm suhelda kirjastaja Henri Otsingu ja teatrimees Priit Põldmaga, nemad on see aplaus mulle.

PILT: Margus Rapla linna jõululaadal raamatukogu telgis, kus oli ka meie raamatuid müügil.

Viio Aitsam: aasta, mil olen „läbi elanud” kümneid elukäikusid

Aastasse on mahtunud tavatut ja tavapärast. Mul sidus 2020 seda kõike – olgu esiplaanil või taustas – Raplamaa kogumiku (alapealkiri Inimesed) koostamine. Natuke sellest kirjutasin ka eelmises kuukirjas.

Aasta teises pooles olen tegelnud ka toimetamisega, kuna laekuvad kaasautorite tekstid. See, mis on tähelepanu hõivanud aasta algusest peale, on kogumiku teine osa – isikulood.

Mul on selline tunne, et eriti nüüdsel ajal, kui haldusreformid on tekitanud parajat segadust (ma küll peast ei ütle ära, mis nimega valda jääb näiteks Lihula või Suure-Jaani), on inimeste osa – nii praegused kui ka minevikust – paikkondliku identiteedi mustris ootamatult rohkem esiplaanil kui varem. Nad oma tegudega justkui moodustavad tugevalt tajutava võrgu, mille peale ühegi võimu hammas ei hakka…

Sellest saaks pikemalt rääkida, aga siin kirjeldan enda seisu: piltlikult öeldes on mul lõppenud aasta algusest peale olnud ees varem kokku kogutud virnad andmetega Rapla maakonna alal sündinud või siia elama tulnud inimeste kohta, kes on korda saatnud n-ö suuri tegusid. Andmete ja materjalide põhjal koostan suhteliselt lühikesi isikulugusid, millele lisanduvad eluloolised andmed. Kogumikus ilmuvad need lood koos isiku fotoga ja neid inimesi on mitusada. Suur osa neist on nüüdseks siitilmast lahkunud ja päris suur osa on neid, keda mäletatakse küll nimepidi, aga kelle teod hakkavad ununema või ongi juba meelest läinud.

Kui ühte isikulugu kokku panen, siis teatud mõttes käin koos selle inimesega läbi tema elukäiku – mida ta on teinud, kuidas sellest on kõnelnud, mida teised sellest on arvanud jne. Pole võimalik ühe päevaga kirja panna näiteks kümmet isikulugu, sest selliseks keskendumiste maratoniks pole võhma. (Ma ei tea, kas kellelgi teisel oleks.)

Hästi palju on olnud avastusi ja imetlust. Läbi kõige jookseb vähemalt kaks traagilist liini. Üks jääb elukäikudesse, mis tõusvas joones arenesid Eesti riigi esimestel aastakümnetel ja peatusid, katkesid, moondusid 1940. aastatel. Teine liin jääb nõukogude aega – mis hinnaga käis kohanemine neil, kes olid näinud n-ö normaalset elu ja nüüd olid sunnitud „kestuma”, tõmbama ümber hoopis teistsuguse kesta…

Raplamaa aladelt on pärit esimene Eesti lipu värvide kirjeldaja, rahvuslinnu väljapakkuja, teadusliku kodu-uurimise üks rajajaid, kiirabi asutaja…

Kui laiemalt vaadata, jääb mulje, et see territoorium siin Kesk-Eestis on üks eriliselt võimas ja viljakas ala, mis on sünnitanud erakordselt palju andekaid loovaid inimesi.

AARE HINDREMÄE FOTOD

Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust kultuuriantropoloog Argo Moor ütleb, et kui eestlasi üldse midagi ajaloos iseloomustab, siis on see erakordne suhe puude ja maaga. Argo Moor räägib, et eestlased on väga vähe kristlik rahvas. Sellepärast, et puhast kristlikku perioodi on meil olnud väga lühikest aega. Eesti ühiskonnas korduvat diskussiooni, mis isegi on käibetõeks kujunenud, et me oleme vähereligioossed, aga … Loe edasi Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust Maaülikooli kultuuriantropoloog Argo Moor ütleb, et kui eestlasi üldse midagi ajaloos iseloomustab, siis on see erakordne suhe puude ja maaga.

Argo Moor räägib , et eestlased on väga vähe kristlik rahvas. Sellepärast, et puhast kristlikku perioodi on meil olnud väga lühikest aega. Eesti ühiskonnas korduvat diskussiooni, mis isegi on käibetõeks kujunenud, et me oleme vähereligioossed, aga väga ebausklikud, peab ta sügavalt valeks. „Selles väites religioossus samastatakse kristlusega. Siis öeldakse, et me oleme ebausklikud. See tegelikult on vihjamine animistlikele uskumustele, mis ei sobitu materialistliku loogikaga. Õige oleks öelda, et eestlasi iseloomustab konfessioonide väline religioosne hoiak, mis suuresti on animistliku meelelaadiga.”

Saame me, eestlased ennast enam nimetada maarahvaks?

Eesti kultuur 19. sajandini oligi ainult maakultuur. Seda nimetatakse ka talupojakultuuriks, aga mulle maakultuuri sõna meeldib rohkem. Meil ei olnud ju oma aadlikultuuri ega linnakultuuri. Ainuke, mis oli, oligi maarahva kultuur.

Kultuuriasjadega on nii, et saab öelda: ega minevik ei kao kuskile. Kui laps lööb oma jala ära ja ema puhub peale, öeldes „varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi…”, siis ta ütleb ju loitsu. Pealepuhumine on loitsuga koos käiv taig. See võib olla tuhandeid aastaid vana.

Teine näide: kui me tikku süütame, ükskõik, kas hõõrume tikku vastu toosi või lööme, siis me taas sooritame tuhandete aastate taguseid taialiigutusi. Me esivanematel oli kivituli ja selle väljameelitamise taig oligi täksimine. Oli ka puutuli – selle väljameelitamise taig oli hõõrumine.

Siis minevik mingis mõttes on alati kohal?

Jah, küsimus on selles, kas me seda teadvustame. Mineviku asjadest rääkides peaks teadma, et seal on mingil määral tegemist ka müüdiloomega. Laulik on ütelnud „ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide peal”. Ühtepidi see tõesti niimoodi on, aga müüt meist kui maarahvast muutub minu meelest järjest olulisemaks ja olulisemaks kaasaegses maailmas.

Me muutume tohutu kiirusega ja inimene vajab mingit pidet. Maarahvaks olemine see on.

Siis ununeb loodus ja loomise lugu ja ununeb esiisade hääl…” kirjutas Hando Runnel juba aastaid tagasi. On see tõesti võimalik, et esiisade hääl on meis veel kuskil alles?

Ikka on. Küsimus on, kas meil on aega seda iseendas otsida ja kas meil on tahtmist. Erinevaid inimesi köidavad erinevad asjad. See, kes tahab, see ikka võib need asjad endas üles leida. Ma rõhutan veel – minevik on alati kohal, ükskõik, kas ta on meie väärtushinnangutes, meie maailmapildis… ta on ka keelestruktuurides.

Me väga ammused esiisad ja -emad uskusid, et kogu loodus on hingestatud. Puul on hing ja veel…

Usundiloos nimetatakse eestlaste vana maailmavaadet valdavalt animistlikuks. See on nii, aga päris nii ei ole ka.

Tegelikult oli meie esivanemate maailmavaade segu kahest olulisest mõtlemisviisist. On animism ja selle kõrval ka animatism. Viimane on veelgi vanem maailmanägemise viis.

Milline see on?

Animism tähendab hästi lihtsalt öeldes uskumusi erinevatesse hingedesse. See teooria loodi 1866. aastal ja see on kindlasti alusteooria, millest lähtudes Eesti pärimust on korjatud.

Animatism tähendab kõige väestatust. See teooria loodi hiljem, 1899. aastal ja see on siiamaani vähetuntud. Animatism tähendab, et kõike väestab teatud ebaisikuline vägi. See on vanem uskumuse kiht võrreldes hingedega.

Mis vahe neil ikkagi on?

Mis vahe on ebaisikulisel väel ja hingedel? Vahe on selles, et hinged on isikulised. Nad kuuluvad kellelegi, nad on seotud teatud omadustega. Ebaisikuline vägi ei kuulu mitte kellelegi ja ta ei ole seotud ühegi kindla omadusega. Võib öelda ka, et ta on seotud kõikide omadustega.

Meie vanas pärimuses need kaks kihti on kõrvuti. Animism domineerib, aga kahes valdkonnas domineerib animatism ja see on väga tähelepanuväärne. Need valdkonnad on uskumused maast ja uskumused puudest. Miks see tähtis on? Kui eestlast üldse miski on iseloomustanud ajaloos, siis just nimelt see erakordne lähedus maa ja puudega.

Miks see nii on, et neis on ürgsed väeuskumused?

Ma olen seda seletanud niimoodi, et kui inimene tahab suhelda mitteinimliku maailmaga – ja animism ju oma taotluselt ongi dialoog mitteinimliku maailmaga –, siis tuleb mitteinimlikku maailma endale kuidagi lähedasemaks teha, seda tuleb mingil moel inimlikustada ja isiksustada. Aga puude ja maaga seotud vägesid ei olnud vaja isiksustada sellepärast, et suhted nendega olid niigi lähedased. Seda tõestada ei ole muidugi enam võimalik, aga mingi seletus peab ju olema.

Ma animatismi nimetan mõnikord ka ürgmaterialismiks. Seal ei ole mingit hinge, seal pole teispoolsust. On needsamad olendid, aga neid läbistab mingi vägi.

Äkki siis on nii, nagu näiteks minagi tunnen, et eestlaste elujõud tuli maa seest, mitte taevast?

Ei, nii päris ütelda ei saa.

Tegelikult sõna eestlane on võõraste nimetus meie kohta. Me ise oleme ennast nimetanud maarahvaks, meie keel on maakeel, meie linnad olid maalinnad. Kõige pühamaid vandeid anti maa nimel, maa toitis, kaitses, õpetas ja andis jõudu.

See ei ole maailmas üldse tavapärane, et ennast nimetatakse maa kaudu. Mujal nimetatakse ennast kas hõimunimega või pärisinimeseks – udmurt tähendab päris inimene. Veel on nulesmurt ja palesmurt – metsinimene ja poolinimene. Malaisias on orangasli pärisinimene ja orangutang – metsinimene.

Enne kui meile perenimed pandi, oli eestlastel kolm nime: esimene oli maakoha nimi, siis isanimi ja siis isiku nimi. Näiteks Kaasikualuse Mardi Jaan. Esikohal oli maakoha nimi. See seotus maaga ja maa kaitse on meid ajaloos saatnud kogu aeg.

Aga jõud on tulnud igalt poolt. Kust ta nüüd rohkem või vähem tuleb… ? Mida suurem on seotus, seda suurem on potentsiaal.

Mis see tähendab?

Ikka sedasama, et meie kõige suurema seotuse kohad on olnud maa ja puud.

Mida hiis tähendas kunagi?

Eks tal ole tähendusi mitmeid, aga ennekõike ta on ilmselt paik, kus looduse väed on koos kõige konsentreeritumalt. Lisatähendused on, et hiis võib kaudselt olla seotud ka surnutega, võib olla kaudselt seotud ka erinevate riitustega, eriti just kosmiliste riitustega. Need on sellised riitused, mis peavad kindlustama maailma korra jätkumise nii, nagu ta on.

Animistlik kujutlus on see, et maailm ei püsi sellisena, nagu ta on, iseenesest, teda tuleb selliseks kogu aeg taasluua. Taasloomine on animismi väga oluline idee.

Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust. See on jaanituli.

Mismoodi?

Jaanituli on oma algselt tähenduselt päikesele väe juurde andmine just sellel ajal, kui päikese vägi hakkab kahanema. See peab kindlustama selle, et talvel päike päriselt ära ei kustuks.

Hiisi on ilmselt olnud erineva tähendusega – väikesed ühe talu hiied, paari-kolme talu hiied. On olnud külahiisi ja suuremaidki või väekamaid hiisi, kus siis ka kaugemalt pööripäevadel kokku tuldi.

Ja annetati siis kõrgematele jõududele seal?

Kõrgem jõud Eesti pärimuse kontekstis ei kõla. See eeldab, et maailmapilt on hierarhiline. Selliseks muutub maailmapilt seoses monoteistlike religioonidega, juudiusu, kristluse ja islamiga.

Vana maailm on ikkagi võrgustikuline maailm. Lihtsalt seletades: usutakse, et kõikidel olenditel on palju erinevaid hingi, ei ole lihtsalt hing. Olendid omavahel jaotavad teatud hinge osasid, neid võib ka kogemata kaotada või leida. Need mehhanismid on keerukad ja mitmetahulised, seda võib kokku võtta terminiga maagiline kontaktsus. Kuna olendid hingi omavahel jaotavad, siis nad on kõik seotud ühisesse hingede võrgustikku. See pole hierarhiline maailm, vaid erinevate olendite väga mitmetahuline läbipõimumine. Võiks öelda, et teised olendid on meie dialoogipartnerid, nad ei ole kõrgemad jõud. Vahet muidugi tehti – karule peeti peiesid, aga lõksust võetud linde ja jäneseid lihtsalt pühiti kaseoksaga.

Ja puudelt paluti luba neid raiuda?

Puid ei palutud, aga puule öeldi, miks ta maha võetakse. Puude langetamine oli peremehe töö. Peremehe tööd on need tööd, mida pidi tingimata tegema peremees ise, mitte sulane. Selline töö oli vilja külvamine, ka katusepanek. Kui mõisas oli vaja katust panna või vilja külvata, siis ei tohtinud sulast saata. Puude langetamine niisamuti. Puud enne langetamist kunagi ei katsutud, puukallistamist ei olnud. Puid peeti elusateks kaaslasteks. Öeldi, et puulangetaja otsa ei vaadata. Niisama nagu seatapja otsa ei vaadata.

Kuidas me esivanemad 21. sajandi katku tüüpi haiguste puhul käitusid?

Ilmselt on mitmeid erinevaid haigusi katkuks nimetatud. Üks asi, mis aitas, oli pakkuminek. Teati, et see aitab. Ühiskonnast ära, metsa või rabasaarele.

Kui seda katku mõju kultuurile laiemas plaanis vaadata… Mida tegid inimesed keskaegses Euroopas, kui tuli katkupuhang? Suur hulk inimesi läks kirikusse ja palvetas Jumala poole. Ilmselt sealt ka nakkused levisid, seda ju teised märkasid. Mõned ajaloolased on kaudselt seostanud sellega kristliku maailmapildi nõrgenemist.

Metsad ja rabad on täna inimesi täis. Mu meelest me inimesed on säilitanud selle metsas käimise kombe, aga ei hulguta niisama, vaid minnakse ikka miskit saama, seeni-marju korjama jne.

Ma ei julge niimoodi ütelda, minu meelest on mets täna inimesele just jalutamise või siis sporditegemise koht. Just nimelt meie esivanemad ei käinud niisama jalutamas, nende käigud metsa olid alati asised. Seeni küll eestlased ei söönud – see on alles Põhjasõja järgsel perioodil vene kultuurist tulnud mõjutus. Aga korjati taimi, käidi jahil. Metsas käimine ei olnud meelelahutus.

Meid on nõiarahvaks ka nimetatud. Kuidagi nii saan ma sellest aru, et kõigil olid/on mingid teadmised taimedest, mis ravivad, ja oskused miskeid asju ette näha?

Traditsiooniliste rahvaste kohta oleks õigem öelda , et kogu ühiskond on rohkemal või vähemal määral nõiastunud. Aga muidugi on alati nende seas need, kes on erakordse väega. Kui seda asja piltlikuks teha, siis nõrgemad šamaanid anuvad oma kaitsevaime, et need aitaksid, natuke suurema väega tegelased leppisid kaitsevaimudega kokku ja kui väge oli veelgi rohkem, siis kaitsevaime lihtsalt käsutati.

Ma olen oma aeda üsna palju puid istutanud. Mul on tunne, et puud tunnevad mind ära, teevad vahet. On see võimalik?

Mulle ei meeldi väga rääkida sellest, milline see maailm on. Kahel põhjusel. Esiteks ma üleüldse ei usu sellesse, et inimesed suudavad maailma kuidagi väga adekvaatselt tajuda. Evolutsioon on kuidagi niimoodi läinud, et oleme pigem suhtlemisgeeniused, aga meie maailma tajumine on pigem lihtsustav ja primitiivne. Paratamatult kõik meie maailma tajumised ja kirjeldamiskatsed ses mõttes on teatud lihtsustused.

Teine põhjus on see, et võib-olla mingit valmis maailma polegi olemas. On mingid konstruktori tükid, millest saab palju erinevaid maailmasid kokku panna. Sellepärast mulle väga ei meeldi rääkida sellest, milline see maailm on, vaid räägin pigem sellest, kuidas seda maailma on tõlgendatud. Mulle on animistlik tõlgendusviis väga südamelähedane, sellepärast seose tekkimine inimese ja puu vahel tundub iseenesestmõistetav. Saab öelda, et üks eestlase hingedest ei olnud tema juures, vaid oligi selles puus, millega ta seotud oli.

Eraldi: Vanad uskumused on säilinud

Argo Moor; Üks valdkond, mille kohta eestlased teavad kõige rohkem, on see, kuidas käituda äikese ajal – mida tuleb teha ja mida ei tohi. Äikese ajal ei tohi joosta, ei tohi puu all olla, aknad ja uksed tuleb kinni panna, ei tohi akna ja ukse peal kõõluda. Kui hakata küsima, miks nii, siis seletused on kõik materialistlikud. Usundilist põhjust ei teata, aga uskumused on säilinud, et just nii peab.

Tegelikult on äikesel meie pärimuses kaks põhilist funktsiooni. Üks on viljakus. Rannarahvas vaatas alati, kust tuleb esimene äike. Kui tuleb maa poolt, on oodata head põlluvilja kasvu. Kui tuleb mere poolt, siis võib oodata sellel aastal head kalasaaki.

Teine äikese funktsioon on igasuguste deemonlike vaimude või kinnijäänud hingede hävitamine. Kui inimene jookseb ja ennast puu alla peidab, siis äike arvab, et sa oled kurivaim ja lööb su maha.

Lisaks teavad kõik seda, et kui esimene äike on ära olnud, võib maa peal istuda.

Ilmus Maalehes, pildista Argo Ingver. Koera nini on Popi.

Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab. Õunapuu fotod on tehtud Mõisaküla kirikus. Pastor vastas Ervin Õunapuu küsimustele kirjalikult. Te olete Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pastor? Või preester? Kirikuõpetaja või hingekarjane? Hingetohter? Vaimulik? Teoloog ehk usuteadlane? Kuidas on kõige õigem Teie poole pöörduda? Siin on palju õigeid vastusevariante. Kiriku pühas elus ja tegevuses, s.t liturgiliselt on õige nimetada mind preestriks, sest … Loe edasi Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab. Ervin Õunapuu fotod on tehtud Mõisaküla kirikus. Pastor vastas Ervin Õunapuu küsimustele kirjalikult.

Te olete Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pastor? Või preester? Kirikuõpetaja või hingekarjane? Hingetohter? Vaimulik? Teoloog ehk usuteadlane? Kuidas on kõige õigem Teie poole pöörduda?

Siin on palju õigeid vastusevariante. Kiriku pühas elus ja tegevuses, s.t liturgiliselt on õige nimetada mind preestriks, sest selleks olen ma ordineeritud. Igapäevaselt tutvustan end kirikuõpetajana või nende koguduste õpetajana, kus ma töötan. Üks kord aastas koguneme vaimulike konverentsile. Pastori nimetus on samuti rahvusvaheliselt tuntud karjase nimetus, kuid isiklikult olen harjunud seda sõna kasutama väga harva.

Käes on ootusaeg, varsti on Jumala Poja sünnipäev. Seekord tulevad jõulud pandeemiast räsitud maailma. Mis mõtteid koroona ja koos sellega leviv järjest suurem teadmatus Teis tekitab?

Mõtteid ja küsimusi tundub olevat palju ning mõned vandenõu teooriadki katsuks läbi. Aga vandenõu teooriad võivad tekkida hoiakust, et tänapäeval ei tohiks enam pandeemiaid esineda. Seepärast arvan, et isegi 21. sajandil ei suuda inimene oma teadmiste ja teadusega kõiki nähtuseid ega haigusi ära seletada, kõikidele küsimustele vastuseid anda. Meie teadmistel ja võimalustel on piirid ja me peame sellega leppima, peame seda tunnistama. Isegi kui suudame aja jooksul tänased küsimused lahendada ja vastata, aga ei ole inimkond iialgi kõikvõimas ega kõikteadja.

Hiljuti Te ütlesite, et Eestis on just praegu hea, võimalusterohke aeg misjonitööks. Kas sellepärast, et inimesed on hirmul ja nende hinged vajavad päästmist?

See oli pigem võrdlus varasemate okupatsiooniaegadega. Praegu ei kehti poliitilisi piiranguid meie misjonitööle.

Ükski, kes on tulnud Jumala juurde, ei ole seda teinud omal algatusel, vaid teda on kutsunud Jumal ise. Kas Jumal kutsus ka Teid? Usklikud on mulle rääkinud, et kui nad palvetavad, siis nad räägivad Jumalaga. Kas Teie olete Püha Vaimu läbi juhiseid saanud?

Paraku ei tule mul meelde otseselt palve-kogemusi, kus oleksin saanud koheselt selgeid vastuseid ja juhiseid. Need juhised või suunamised on tulnud pigem pisut hiljem. Pigem leian selliseid suunavaid mõtteid asjade või sündmuste kulust. Nii leidsin seda oma õpingute ajal, näiteks eksameid sooritades ja olen leidnud harvemini või sagedamini oma ametiajal.

Ka Jumala juurde tulek on olnud minul pikaldane protsess ja usus kasvamine aja jooksul. Ning see usus kasvamine jätkub praegugi üha. Näen ennast praegu erinevat oma kümne aasta tagusest elust, tegevusest, tööst, käitumisest. Küllap on siin Jumala ja Tema usukasvatuse mõju.

Piiblis on inglid tegelastena tähtsal kohal, tuues nii häid kui halbu sõnumeid. Kas Teie usute, et inglid käivad maa peal?

Ei oska öelda. Me õpetame, et ristitud inimesele annab Jumal ingli saatjaks ja kaitsjaks, vähemalt hinge kaitsjaks, kui juhtubki midagi tõsist.

Aga mina ise nimetan mõnikord mõnda inimest ingliks, kelle sõna või tegevus osutub suunavaks ja aitavaks, kasvõi kuskil rännakul tee või tänava leidmisel või igapäevases elus mõne töö aitamisel. Võib-olla on see tõsi. Või kui kohtame tarvilikku inimest justkui õnneliku juhuse läbi – uskugem, et see oli Jumala juhitud ja saadetud kohtumine, meie ligimene osutus Jumala ingliks; nii nagu sa ise võid osutuda oma sõbrale või ligimesele ingliks.

Ristiusu üks salapärasemaid sakramente on Püha Õhtusöömaaeg ehk altarisakrament. Paljud Teie kolleegid-kaasvaimulikud on mulle kinnitanud nii kõnes kui kirjas, et Kristus ise on armulauasakramendis kohal. Armulaualeiba ja -veini vastu võttes süüakse Kristuse ihu ja juuakse Tema verd. Kuid mitte ainult – Kristus on ka see, kes ennast armulaualistele pakub, mis tähendab seda, et Ta on ise kohal nii andja kui ka jagajana. Rõhutan: Kristuse kohalolek ei ole sümboolne ja spirituaalne vaid reaalne. Kas Te kinnitate, et Jeesus ise on iga kord armulaual kohal?

Kinnitan, et Ta on kohal armulaual, nagu mõnikord armulaua ajal ütlemegi: Jumal on kesk-meie-seas. Kristuse kohalolek teebki tõesti armulauast armulaua. Nii saabki kehtida, et püha leib ja vein altaril ja välja jagatuna ON Kristuse ihu ja veri, ilma et nad sümboliseeriksid seda või et nad muutuksid Tema ihuks ja vereks või ka ilma et me Kristuse küljest murraksime liha või tilgutaksime Tema verd. Iga armulaud kordab esimest Püha Õhtusöömaaega, mis Suurel Neljapäeval toimus.

Kristlased on veendunud, et Jeesus Kristus tuleb tagasi maa peale ja et kõik surnud äratatakse üles, nende ihu taasühendatakse hingega ning toimub viimne kohus, kus langetatakse lõplik otsus iga inimese kohta. Pärast Viimset kohtumõistmist hakkab ülestõusnud ihu osa saama õiglasest tasust, mis määrati hingele isiklikul kohtumõistmisel – ta läheb kas Taevariiki igavesse ellu või Põrgusse, kus toimub lõputu suremine. On see tõesti tõsi?

Seda peab Issand ise teadma, kuidas Ta kellegagi pärast surma täpselt toimib. Mõni aasta tagasi etendasime Tõrvas oikumeeniliselt näidendit „Viimane võimalus“, kus väga selgelt öeldi, kes lähevad Põrgusse ja kes Õndsusesse. Küsimus pole ju üksnes või niivõrd täpselt tegudes, vaid selles, kes võtab vastu Jeesuse siira austusega ja kes mitte. Publik küsis siiski edasi Jumala armu ja halastuse järele, sest küllap oleme me kõik matnud lähedasi või tuttavaid, kelle usk ja eluviis polnud nii veendunult kristlik. Kas elame pidevalt hirmus selle pärast, kuidas nad Põrgus piinlevad või loodame neile Jumala rahu? Mina seda kindlalt vastata ei tea. Aga elades koos Issandaga on meil muidugi kindlam käia oma teed rahus ja valguses.

Kas Te ootate Jeesuse taastulekut ja Jumala Riiki?

Ausalt öeldes ei tea, kui sügavalt siiralt ma ootan, aga minu ootust toetab minu amet ja kuulutus, nii et kuulutades Jeesuse taastuleku rõõmu leian ka ise sellest ikka rõõmu.

See tähendab, et me oleme või peame olema valmis lahti laskma kõigest maisest kohe kui Kristus oma kuningriigi täiel määral toob ja kehtestab. Tegelikult tähendab see, et me oleme ise valmis maisest elust lahkuma kohe, kui meile kutse tuleb. Sest kui meie päevad osta saavad, siis ei saa ka meie enam oma tööd jätkata ega oma kodu hoida, oma eesmärke püüelda. Me peame Kristust armastama nii palju, et me suudame otsustaval kutse-hetkel kõik siia maha jätta ja suudame koos Temaga minna. Me tegelikult teame ju väga hästi, kuidas siin ilmas ei lõpe töö ega hool, ei lõpe oma varanduse kaitsmine ega parandamine, ei lõpe vaev ega igatsused. Seepärast oodakem seda kujutlematut rõõmu, mille toob Jeesus meile oma Kuningriigiga.

Jeesuse taastulles kaovad eesti keel ja eesti rahvuskultuur. Ka Eesti Vabariik lakkab olemast, selle asemele tuleb igavene Jumala Kuningriik ehk Uus Jeruusalemm. EELK põhikirja § 75 annab teada, EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel. Mida Te siis peale hakkate? Naudite igavest elu ja mitte midagi tegemist?

Loodan, et siis oleme suutelised piisavalt õigesti ja rahuldavalt kiitma Jumalat ja teenima ligimest. Tahaks praegugi ülistada Issandat ja armastada ligimest, aga tunnen sageli, et jõudu jääb puudu ja see tekitab endamisi rahulolematust. Seda me õpime ja õpetame, et Taevariigis me ülistame Jumalat. See ülistus võib seisneda otseselt laulus ja pidutsemises, aga võib seisneda ka töös ja teenimises Jumala, ligimese ja iseendagi heaks. Me teeme seda kõike igaveses Taevariigis laitmatult ja hiilgavalt.

On mul õigus, kui ma ütlen, et inimene võib teha kurja, ent kui ta kahetseb pattu, annab Jumal andeks ja pääs Taevariiki on igal juhul garanteeritud. Ja kui ta maksab kirikule kümnist ja teeb heldelt annetusi, on hauajärgne ilus tulevik ehk igavene elu enam kui kindel. Kas uskliku inimese maailmapilt on tõesti nii lihtne?

Kahetsus peab tulema ikka südamest. Ja kui me elame koos Jeesusega ning võtame vastu Püha Vaimu väe, siis juhib ja kasvatab Issand inimest muutumise ja kristliku eluviisi suunas. Kuigi ka inimese muutumisest on väga raske rääkida, sest kahjuks teame, kui vähe siiski inimesed muutuvad. Selle põhjuseks võib olla, et ei edene Pühas Vaimus ja usus kasvamine nii kiiresti, kui meie maine elu möödub. Selleks muutumiseks võib olla vaja palju rohkem kaasinimeste abi, kus me jääme nõrgaks. Aga paraku jääb vajaka ka inimese enda otsusest, tahtest ja püüdest muutuda. Nii leiame põhjuse alandlikult paluda Jumala halastust ja armu, aga mitte püstipäi astuda kindlalt Igavese Elu väravast sisse.

Lihtsalt suurte annetuste tegemine kirikule ei saa ka õndsaks päästa. Vana Testamendi ajal toodi ohvreid kuhjades, et oma ülekohut heastada. Ka siis ootas Issand tõelist usku ja armastust.

Ühtaegu teame sedagi, et Jumala silmis pole tähtis võrrelda meie pattude suurust. Ja natuke ekslikud oleme me kõik, mistõttu me ei saaks keegi õndsusesse pääseda. Aga küsimus pole ainult selles, kuidas pärast surma Taevariiki saada, vaid kuidas me juba nüüd elaksime Taevariigis. Ikka võimalikult head tehes ja Jumalasse uskudes elab Tema Taevariigi rahu meie südames juba nüüd.

Luterliku usutunnistuse tekst ja dekaloogi esimene käsk „mina olen sinu Issand, sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval“ kinnitavad, et ristiusk on ainuõige võrreldes teiste religioonide, müütide ja uskumustega, sama õpetab ka doktor Luther: „Mõistame hukka kõik teised usud ja religioonid, paavsti, Muhamedi ja teiste väljamõeldised kui Jumalat teotavad jäledused ja Kuradi valed; me oleme kindlad, et Jumal on ebausu ja valereligioonide rajajad ära tõuganud ja kõrvale heitnud.” Doktor Luther jagab juhtnööre ka nende kohta, kes ei taha Jumalat uskuda, kirikus käia ja annetusi teha, osundan: „Oodakem kiriku sakramenti. Kes aga ei taha armulaual käia ega õppida katekismust, sellise surivoodile ei tohi te minna. Kui nad surevad, siis tuleb nad viia nülgida ja matta nagu sead tapamaja jääkide auku.“

Allikas: Martin Luther „Lauakõned“ lk 42 ja 121, valinud ja tõlkinud Vallo Ehasalu, „Loomingu Raamatukogu“ 2017.

Selle pika küsimuse kokkuvõte: mida te nendest usureformaator Lutheri väljaütlemistest arvate?

See tuletab meelde, et ei olegi tänapäeva poliitikute äge keelepruuk päris uudne, et meie lugupeetud usuisa oli võimeline sama vängeteks väljenditeks.

Mina isiklikult pean tähtsaks usuvabadust. Pigem pean ma tähtsaks seda, et kui me oleme oma sõrme andnud Kristusele ja Tema kirikule, et me siis anname end täielikult Temale. Et kui oleme soovinud kord ristimist, siis sellele järgnevad ka meie edasised ususammud, et me ei jäta siis seda usuteed pooleli ega unusta jutlust, palvet, annetamist.

Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon? Kus usualast ja teoloogilist teavet saab üksnes muuseumi erifondist spetsiaalse taotluse esitamisel?

See saab juhtuda ainult siis, kui juhtub sama asi kogu maailmaga. Aga kuni elame maailma riikide ja rahvaste keskel ja suhtleme nendega üha tihedamalt, siis elab meiegi maal religioon vähemalt mingisugusel kujul.

Mida Te ütlete nendele inimestele, kes jõulude ajal tunnevad end üksi ja hirmununa? Nendele, kes on igasuguse lootuse kaotanud? Nendele, kes ei tea Jumalast midagi ega oska ka palvetada?

Julgustan kontakti võtma minu või teiste vaimulikega. Meie kontaktid on avalikud ja kättesaadavad ja siit on võimalik lootust toetades edasi liikuda. Raskem võib olla lohutada neid, kes Jumalale ja Tema lootusele rangelt vastu seisavad. Kuid kui on asi lihtsalt teadmatuses, oskamatuses, siis saame tulla kirikusse julgesti igasuguste küsimustega. On tarvis vaid meie juurde tulla, meie poole pöörduda.

Kersti Kaljulaid – vanaemade piparkoogitaignast küpsetatud 21. sajandi president Kaljulaid ütleb, et kui riik teda vajab, on ta selleks valmis. Nii Sierra Leones kui Antarkrtikas, oma riigi valusatest kohtadest rääkimata Lepime kohtumise kokku KUMU kunstisaalis. Nüüd tagantjärele mõeldes iseloomustab president Kersti Kaljulaidi kõige paremini me esimene dialoog seal enamasti Eesti suurtest tehtud portreeskulptuuride pilgu all. Kui ta ulatab mulle kinkekoti, millel kolme lõviga … Loe edasi Kersti Kaljulaid – vanaemade piparkoogitaignast küpsetatud 21. sajandi president Kersti Kaljulaid ütleb, et kui riik teda vajab, on ta selleks valmis. Nii Sierra Leones kui Antarkrtikas, oma riigi valusatest kohtadest rääkimata

Lepime kohtumise kokku KUMU kunstisaalis. Nüüd tagantjärele mõeldes iseloomustab president Kersti Kaljulaidi kõige paremini me esimene dialoog seal enamasti Eesti suurtest tehtud portreeskulptuuride pilgu all. Kui ta ulatab mulle kinkekoti, millel kolme lõviga vapp ja kiri „Vabariigi presidendi kantselei”, sama kiri ka inglise keeles. Kotis on tema enda, oma vanaema retsepti järgi segatud piparkoogitainas.

Selle loo kirjutamise ajal käib meil köögis piparkookide tegu ja korter on aastavahetuse lõhna täis. See tekitab tunde, et kohtuvad hästi vana ja hästi uus.

Olin plaaninud presidendilt küsida, kas talle lilli kingitakse ja kes kingib. Aga jutud läksidenmasti teist rada ja see meenub mulle alles nüüd.

Kuidas te suhtute sellesse, et kõik see sotsiaalne suhtlemine, mis inimesest inimese teeb, on nüüd viirusehirmus sisuliselt keelatud?

Ma tahaksin väga öelda, et see läheb mööda, vaktsiinid juba tulevad. Aga ma ei saa. Me oleme palju mõelnud – heaküll, mina olen mõelnud – sellest, millisel hetkel ja kuidas me hakkame päriselt aru saama, et oleme selle planeedi päriselt ära rikkunud. Kuidas see taju tuleb?

Mõni sentimeeter veetõusu justkui ei tee midagi… Aga hiljuti lendasin üle Gröönimaa, kus on kevad tegelikult, liustikud sulavad. Mõtled ülevalt vaadates, et nii ongi, aga siis märkad, et nad on hoopis umbes sellised, nagu ahju pandud pekitükk, millele on ruudud peale lõigatud – nad lagunevad igas suunas.

Ökosüsteemide vaesustumine, palju liike läheb kaotsi. See tähendab muidugi, et mingid teised liigid saavad eelise… Siis tabavad sind haigused. Loom tuled linna serva. Need haigused saavad võimaluse hüpata loomadelt inimestele.

Me ei pane tähele.

Kevadel Euroopa ajakirjandus, mitme maa oma kirjutas, et rebased on linna tulnud, metssead on linna tulnud. Nad olid seal kogu aeg, aga me ei pannud tähele! Kui sa metsaservas või parkides, näiteks Luksemburgi linnas õhtul hilja peale jäid, seal isegi rebane teadis, et võib sel ajal mööda sõiduteed ka lasta. Garaaži taga olid tuhnimise jäljed, suur loom. Nad juba olid linnas, aga oli vaja võtta inimese mürafoon maha, et paljud inimesed neid tähele paneks.

Inimese loodud ülikiirelt muutuv keskkond hakkab kuidagi andma niisuguseid mõjusid, mis võivad väljenduda ka sellessamas viirusekriisis. Inimese mõju meie planeedile. Sellepärast ma ei ütlegi, et ärge muretsege, see läheb mööda.

Mida siis teha?

Me peame väga mures olema, tegutsema, et hoida elurikkust, niipalju kui teda on. Soojeneb kliima ju igal pool, ka looduskaitsealadel.

Tiit Maran räägib loodusele õiguste andmisest. Kui president Kersti Kaljulaid aastalõpu pöördumises seda räägiks…

… siis nad ütlevad, et ma olen loll. Meie põhiseaduses on peidus palju vabadusi, üks nendest on õigus looduskeskonnale.

Mind võtab ohkama.

Meie lastel ja lastelastel on õigus teada, et nende elukeskkond on ka tulevikus elu vääriline.

Mida me teha saame Eestis?

Kõik on kõigega seotud. See on alati niimoodi olnud. Eesti ei saa eksisteerida kui väike saareriik. Me oleme olnud geopoliitilisel ristteel oma pisikese riigi ja rahvaga ja mõelnud kogu aeg, et küll meie ümbrus on keeruline. Ja taas kui mõelda, et kliimasoojenemine paneb ka väikesed saareriigid ka ohtu. Island jah on nagu vanajumala seljataga ja istub põrgukatla peal ka.

See, et tulevad suured lained , no olgu kliima soojenemise tagajärjel, on ju ka evolutsioon?

Liike oleks kadunud ka ilma inimeseta sellel planeedil. Lihtsalt see mõju, mida me praegu avaldame, on kiirem. Teised liigid ei jõua kohaneda nende ülikiirete muutustega. Vähemalt minu kliimanõunik Timo Palo ütleb, et need muutused on märksa kiiremad kui mistahes looduslikud protsessid. Lihtsamalt: kui inimene ise väga laiutab, siis jääb teistele liikidele vähem ruumi.

Teisalt – maaülikooli inimestest keegi ütles mulle, et meie põlluveerte liblikaliigid ja muu pisem fauna on leidnud uued elupaigad näitek raiesmikel. Kõigel on mitu külge.

Meil on maakodus 15 aasta jooksul elurikkus suurenenud mitmesaja liigi võrra. Aga ega ma pangast selle ütlemise peale laenu ei saa.

Nad saaksid seda teha, kui meil kehtestataks – jah, keegi ei kehtesta seda – niitmata maakohas toimetamise ja vaikse olemise toetus. Nagu lendoravale.

No ammu peaks see juba nii olema.

Juba on tekkinud roheline pangandus. See arusaam, et me anname pigem raha rohelistele projektidele. Seda juba tehakse – roheenergeetika ja muu selline.

Me elame üle oma võimete. Kas me valitseme ka üle oma võimete?

Seda saab meile ütelda alles ajalugu. Kõik selgub tagantjärele.

Kas meie arusaamine inimeste õigustest on juba jõudnud sinnamaale, et planeet ära päästa? Loodusseadused on elu säilitavad, inimese omad piiravad.

Sellega ma ei saa nõus olla. Üks teema, millega ma käin ja veenan oma kolleege mujal riikides, on arukas, lubav seadusruum, selle kujundamine. Nad küsivad, et kuidas see teie e-riik on. Kõik mõtlevad, et oleme erilised tehnotaibud, nikerdasime siin mingit tehnoloogiat. Me ei ole ju seda tehnoloogiat ise loonud. Tehnoloogia on teiste loodud, aga meie võtsime selle kiirelt kasutusele avaliku sektori arendamiseks. Selleks, et seda teha, tegime me teiste riikidega võrreldes midagi teisiti. See ei olnud mitte tehnika, vaid seadusruum. Lubav seadusruum võimaldab meil mingisuguseid positiivseid arenguid, mis võivad anda olulist majanduslikku tulu või lihtsalt teha meist parema ühiskonna.

Te ei ole seda väga kindlalt välja öelnud, et te teist korda ei kandideeri?

Ma tegelikult elan juba 1999. aastast hästi lihtsa loosungi all: kui minu riigil on mind vaja, siis minu riik ütleb seda mulle. 1999. aastal ütles ta seda mulle Mart Laari, täpsemalt Mati Maasika suu läbi. Töökoha vahetus oli minu jaoks toona hästi keeruline otsus. Mu sissetulekust sõltusid ka mu kaks last. Eks kõik me olime tol ajal nagu konnad koorekirnus ja vaatasime, et pinnale jääks… Tulin ära Hansapangast ja läksin peaministri büroosse. Mõtlesin välja, miks ma seda teen: see on ju meie oma riik ja nüüd ta kutsub mind ja kuidas ma ütlen, et ei tea, palk on väga väike.

Samamoodi oli 2004 – riik kutsus, et oleks kedagi saata Euroopa kontrollikotta, kes julgeks väidelda Euroopa Liidu finantsmäärustiku teemadel Euroopa parlamendis. Siis ma samamoodi ei öelnud ei. Ma ei ole oma riigile kunagi ei öelnud.

Kuidas siis nüüd on?

Antud olukorras on see tegelikult Riigikogu töö. Riigikogu peab ületama koalitsiooni ja opositsiooni vahelise piirjoone. Selleks, et leida riigile president. See on nede töö ja nende kätes. Nende valik.

Te olete hariduselt bioloog. Kuidas te suutsite loobuda?

See oli imelihtne otsus. Aastal 1992, kui ma lõpetasin ülikooli, tuli samal päeval Eesti kroon. Me olime kõik täpselt 150 krooni rikkad. Ülikoolipoolne tööpakkumine, millest ma oleksin pidanud elama, oli, ma arvan, 200 krooni kuus. Kahe lapse lasteaiatasud olid kõrgemad.

Õppisite viis aastat?

Jah, ma olen geneetik, täpsemalt bakterigeneetik.

Mõtlesin enda meelest välja kavala küsimuse: kas te linde tunnete?

Ma ei tunne linde enam nii hästi kui tundsin neid gümnaasiumi lõpus. Loomulikult tunnen levinumaid laululinde. Aga kui ta sust rabas kiiresti üle lendab, siis enam ei ole kindel.

Niidutaimi ikka õpetan lapselastele, see kõik on alles. Mitte nii detailitäpsusega. Kunagi meil oli kursusekaaslastega komme kontrollida, kas bioloog meis on veel alles. Küsisime siis, kuidas on lest ladina keeles. Lest on ladina keeles Platichthys flesus trachurus (Dunker, 1892). Meie kursuse pillutas aeg laiali. Kes tahtis jääda teadusesse, see läks Eestist ära maailma.

Kas te silamatorkav süsteemitaju pandi teile ülikoolis sisse?

Meil on üks elu. Ma ju ei tea, milline ma oleks ilma selle loodusteaduse viieaastase õppeta. Tihtipeale küsitakse selliseid küsimusi, mis tahavad hinnangut ükskõik millele, kellele või ajaperioodile üheselt. Ja siis sa hakkadki rääkima, et seda ei ole võimalik üheselt vastata.

Minu käest on ikka küsitud, kes on mu lemmikirjanik, lemmiklill, lemmikraamat. Mu vastus on alati, et see kõik sõltub taustsüsteemist, sellest hetkest, sellest kogemusest, mis mul selles ajas on. See kõik on muutuv.

See on arukas vastus, aga sellega ei olda tavaliselt rahul. Mina näiteks tahtsin just teilt kuulda, kas kivid on elus?

Mina arvan, et ei saa anda selliseid vastuseid, nagu ajakirjanikud tingimata tahavad. Ma saan anda neid vastuseid, mis minu sees olemas on. Ei ole võimalik väga kaua teeselda kedagi teist, kes sa ei ole.

Minu arvates jõuab poliitikas ja üldse avalikus, nähtavas elu kusagile ainult siirusega. Muidu läheb sassi, sa unustad ära, keda sa eile mängisid ja keda sa homme kavatsed mängida. Minu arust ei ole mõtet ennast kohendada teiste ootustele vastavaks liiga palju.

Teie kui presidendi elus, ma kujutan ette, on küll vaja just suurt ümberlülitumise võimet. Teatris on sellised inimesed, kes seda hästi oskavad.

Nemad muutuvad kellekski teiseks. Mul on sellevõrra kergem, et mina ise jään ikka minaks. Muutub teine pool, taustsüsteem.

See käib niimoodi: üks päev, lihtne, kui ta on mujal riigis, visiit. Visiidil on mingid kindlad teemad, aga sellegipoolest võib seal olla kohtumisi päris palju, pluss ajakirjandus. Karmimatel päevadel võib erinevaid kohtumisi olla üle kümne. Taustad on valmis, ma olen nõudnud neid 48 tundi ette, et mul jääks väike varu lugeda, mis minult oodatakse. Loen läbi, „sodin” selle ära, kirjutan paremad mõtted ette välja. Ja kui ma siis oma märkmeid näen enne kohtumist, tuleb kõik meelde. Nii läbi päeva. Ma mitte kunagi ei mõtle ülejärgmisele kohtumisele sellel hetkel, kui olen ühel kohtumisel.

See on suurim kohanemine, mida ma olen märganud endas selle presidendiaja jooksul. Tavaliselt, kui inimesel on mingi olulisemat sorti kohtumine, mõtleb ta võib-olla mitu päeva selle peale. Kuna mul on neid sedalaadi stiimuleid päevas palju, pean oskama olla iga kord kohal. See on kindlasti üks uus oskus, mis on tekkinud. Usalda oma taustajõude muidugi ka, see kindlasti, see on samuti oluline.

Jah, räägite sellest just nii nagu räägitakse väga headest näitlejatest. Neil on oskus olla kohal, siin ja praegu.

Neil on enamasti täpne tekst. Mul on ideed. Mulle tundub, et ma ei suudaks täpset teksti esitada. Ja õnneks seda minu töös keegi ei ootagi.

Tahaks, et me ei räägiks sama juttu, mis te teistele ajakirjanikele räägite, ja samas, no miks mitte ennast korrata, kui see on ehe ja vajalik?

See on ka üks asi, mida ma olen pidanud õppima. Et räägin, jah, midagi sajandat korda, aga väga paljud panevad seda alles siis tähele. Midagi pole teha, aga sõnumite korduses on oma väärtus.

Mõnikord võib kohalejõudmine juhtuda ka väga kiiresti, näiteks tähelepanu juhtimine perevägivallale. Tegelikult on see lihtsalt üks valdkond. Paljud muud mõtted, näiteks 23. juulil aasta-aastalt kõlav palve tegeleda laiapindse riigikaitsega, ei jõua sugugi nii hästi kohale. Sa peadki seda kordama. See ei tähenda muidugi, et see kordamine mulle endale vahel ei tundu, et kas tõesti on vaja veel rääkida. Muidugi tundub, aga ikkagi on vaja.

Aga mis te nopite enda jaoks?

Sa ei tõuse ju hommikul üles ja ei veendu, et ahhaa, ma olengi Eesti Vabariigi president. Nii ei ole. Tõused üles, vaatad peeglisse ja mõtled, mida ma täna sellega peale hakkan, et ma olen Eesti Vabariigi president.

Minu jõudmine Kadriorgu oli ju äkiline. Kõige põnevam ja kiirem asi oli teada saada, mis on need väärtused, mis on põhiseaduses kirjas – vaatamata maailmavaatele pead sa nende eest seisma. Siis kõik muud teemad, mis on olulised. Teadus, haridus, sotsiaalküsimused, et me paneks tähele nõrgemaid. Kõik see oli siis minu jaoks Eesti riigi nii-öelda pudelikael ja ma paningi tähele neid teemasid. Muredele kaasaelajaid on ka vaja. Mina olen valinud selle raami enda jaoks.

Mis teile meelde jääb? Olen olnud maailma tippmuusiku kontserdil Tallinnas, kes ilmselt ei teadnud kus ta esineb.

Mina niimoodi ei saa. Sellepärast, et kui ma kellegagi suhtlema lähen, siis ma püüan ikkagi mingil moel. Näiteks kui kohtud Sierra Leone presidendiga, siis on väga raske tema kingadesse minna, aga ma siiski püüan. Meelde jäävad need kohtumised kus ma tunnen, et tegemist on inimesega, kellega on huvitav rääkida. Kellega leiab ühise keele. Tegelikult jagate teadmisi teineteisega ja arendate omaenda mõtteid edasi.

Alati on mingi teema mida arendada ja edendada. No näiteks Antarktika ekspeditsiooni ettevalmistus. Käisin ja nägin seal teadusliku aparatuuri üleküllust võrreldes teadlaste hulgaga. Igal pool rääkisin, et meil on palju teadlasi. Ja nüüd ongi, Brasiilia suursaadik saatis Tarmo Soomerele kirja, et Eesti teadlased on väga oodatutud Brasiilia uurimisjaama. Tuleb käia ja rääkida. Kui lähed kohtumisele, siis kas sul on või sa püüad sealt mingi niidiotsa. Sellepärast ei ole need kohtumised kunagi kivinäoga jutupunktide mahalugemised.

Kersti Kaljulaid: kaastundel on praktilised aspektid

Väikeriigi esindajat peab alati olema huvitav kuulata. Tal peab alati olema lugu rääkida. Eesti on lugu, on imeilus lugu. Jutt läbi digipöörde on lugu nendele, kes kõrvalt on vaadanud, olles meist paremal järjel, ja imestnud, et kuidas teil nii hästi läheb. Ja ta on inspireeriv lugu neile, kes täna otsivad väljapääsu vähese arenguga riikide nimekirjast. Seda lugu on ilus jutustada.

Samuti on minu jaoks hästi oluline, et me murrame vaikimise müüri, mis on – ja loomulik, et on –halbade teemade ümber. Me kardame, me ei taha , see on kole, aga me võtame selle maha. Vaatame rahulikult, mida meie riik saab teha? Viime need inimesed kes on valmis aitama, kokku nendega, kes abi vajavad. Hästi tähtis on nüüd, et need inimesed, kes julgevad vaikimise müürist läbi ronida, ei jääks abita! Et nad ei kukuks teist korda.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.

© 2014-2021 ЯВИКС - все права защищены.
Наши контакты