Василиса▶ Я жду вашего обращения. Что Вы хотите узнать?
Логотип
Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust | Teatritasku Teatritasku Avaleht Monoloog Dialoog Epiloog Vabalava Tegelased Taskupõhjas Mäeülikool TuuTuut Tullakse Dialoog Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust Lisa kommentaar

Maaülikooli kultuuriantropoloog Argo Moor ütleb, et kui eestlasi üldse midagi ajaloos iseloomustab, siis on see erakordne suhe puude ja maaga.

Argo Moor räägib , et eestlased on väga vähe kristlik rahvas. Sellepärast, et puhast kristlikku perioodi on meil olnud väga lühikest aega. Eesti ühiskonnas korduvat diskussiooni, mis isegi on käibetõeks kujunenud, et me oleme vähereligioossed, aga väga ebausklikud, peab ta sügavalt valeks. „Selles väites religioossus samastatakse kristlusega. Siis öeldakse, et me oleme ebausklikud. See tegelikult on vihjamine animistlikele uskumustele, mis ei sobitu materialistliku loogikaga. Õige oleks öelda, et eestlasi iseloomustab konfessioonide väline religioosne hoiak, mis suuresti on animistliku meelelaadiga.”

Saame me, eestlased ennast enam nimetada maarahvaks?

Eesti kultuur 19. sajandini oligi ainult maakultuur. Seda nimetatakse ka talupojakultuuriks, aga mulle maakultuuri sõna meeldib rohkem. Meil ei olnud ju oma aadlikultuuri ega linnakultuuri. Ainuke, mis oli, oligi maarahva kultuur.

Kultuuriasjadega on nii, et saab öelda: ega minevik ei kao kuskile. Kui laps lööb oma jala ära ja ema puhub peale, öeldes „varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi…”, siis ta ütleb ju loitsu. Pealepuhumine on loitsuga koos käiv taig. See võib olla tuhandeid aastaid vana.

Teine näide: kui me tikku süütame, ükskõik, kas hõõrume tikku vastu toosi või lööme, siis me taas sooritame tuhandete aastate taguseid taialiigutusi. Me esivanematel oli kivituli ja selle väljameelitamise taig oligi täksimine. Oli ka puutuli – selle väljameelitamise taig oli hõõrumine.

Siis minevik mingis mõttes on alati kohal?

Jah, küsimus on selles, kas me seda teadvustame. Mineviku asjadest rääkides peaks teadma, et seal on mingil määral tegemist ka müüdiloomega. Laulik on ütelnud „ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide peal”. Ühtepidi see tõesti niimoodi on, aga müüt meist kui maarahvast muutub minu meelest järjest olulisemaks ja olulisemaks kaasaegses maailmas.

Me muutume tohutu kiirusega ja inimene vajab mingit pidet. Maarahvaks olemine see on.

Siis ununeb loodus ja loomise lugu ja ununeb esiisade hääl…” kirjutas Hando Runnel juba aastaid tagasi. On see tõesti võimalik, et esiisade hääl on meis veel kuskil alles?

Ikka on. Küsimus on, kas meil on aega seda iseendas otsida ja kas meil on tahtmist. Erinevaid inimesi köidavad erinevad asjad. See, kes tahab, see ikka võib need asjad endas üles leida. Ma rõhutan veel – minevik on alati kohal, ükskõik, kas ta on meie väärtushinnangutes, meie maailmapildis… ta on ka keelestruktuurides.

Me väga ammused esiisad ja -emad uskusid, et kogu loodus on hingestatud. Puul on hing ja veel…

Usundiloos nimetatakse eestlaste vana maailmavaadet valdavalt animistlikuks. See on nii, aga päris nii ei ole ka.

Tegelikult oli meie esivanemate maailmavaade segu kahest olulisest mõtlemisviisist. On animism ja selle kõrval ka animatism. Viimane on veelgi vanem maailmanägemise viis.

Milline see on?

Animism tähendab hästi lihtsalt öeldes uskumusi erinevatesse hingedesse. See teooria loodi 1866. aastal ja see on kindlasti alusteooria, millest lähtudes Eesti pärimust on korjatud.

Animatism tähendab kõige väestatust. See teooria loodi hiljem, 1899. aastal ja see on siiamaani vähetuntud. Animatism tähendab, et kõike väestab teatud ebaisikuline vägi. See on vanem uskumuse kiht võrreldes hingedega.

Mis vahe neil ikkagi on?

Mis vahe on ebaisikulisel väel ja hingedel? Vahe on selles, et hinged on isikulised. Nad kuuluvad kellelegi, nad on seotud teatud omadustega. Ebaisikuline vägi ei kuulu mitte kellelegi ja ta ei ole seotud ühegi kindla omadusega. Võib öelda ka, et ta on seotud kõikide omadustega.

Meie vanas pärimuses need kaks kihti on kõrvuti. Animism domineerib, aga kahes valdkonnas domineerib animatism ja see on väga tähelepanuväärne. Need valdkonnad on uskumused maast ja uskumused puudest. Miks see tähtis on? Kui eestlast üldse miski on iseloomustanud ajaloos, siis just nimelt see erakordne lähedus maa ja puudega.

Miks see nii on, et neis on ürgsed väeuskumused?

Ma olen seda seletanud niimoodi, et kui inimene tahab suhelda mitteinimliku maailmaga – ja animism ju oma taotluselt ongi dialoog mitteinimliku maailmaga –, siis tuleb mitteinimlikku maailma endale kuidagi lähedasemaks teha, seda tuleb mingil moel inimlikustada ja isiksustada. Aga puude ja maaga seotud vägesid ei olnud vaja isiksustada sellepärast, et suhted nendega olid niigi lähedased. Seda tõestada ei ole muidugi enam võimalik, aga mingi seletus peab ju olema.

Ma animatismi nimetan mõnikord ka ürgmaterialismiks. Seal ei ole mingit hinge, seal pole teispoolsust. On needsamad olendid, aga neid läbistab mingi vägi.

Äkki siis on nii, nagu näiteks minagi tunnen, et eestlaste elujõud tuli maa seest, mitte taevast?

Ei, nii päris ütelda ei saa.

Tegelikult sõna eestlane on võõraste nimetus meie kohta. Me ise oleme ennast nimetanud maarahvaks, meie keel on maakeel, meie linnad olid maalinnad. Kõige pühamaid vandeid anti maa nimel, maa toitis, kaitses, õpetas ja andis jõudu.

See ei ole maailmas üldse tavapärane, et ennast nimetatakse maa kaudu. Mujal nimetatakse ennast kas hõimunimega või pärisinimeseks – udmurt tähendab päris inimene. Veel on nulesmurt ja palesmurt – metsinimene ja poolinimene. Malaisias on orangasli pärisinimene ja orangutang – metsinimene.

Enne kui meile perenimed pandi, oli eestlastel kolm nime: esimene oli maakoha nimi, siis isanimi ja siis isiku nimi. Näiteks Kaasikualuse Mardi Jaan. Esikohal oli maakoha nimi. See seotus maaga ja maa kaitse on meid ajaloos saatnud kogu aeg.

Aga jõud on tulnud igalt poolt. Kust ta nüüd rohkem või vähem tuleb… ? Mida suurem on seotus, seda suurem on potentsiaal.

Mis see tähendab?

Ikka sedasama, et meie kõige suurema seotuse kohad on olnud maa ja puud.

Mida hiis tähendas kunagi?

Eks tal ole tähendusi mitmeid, aga ennekõike ta on ilmselt paik, kus looduse väed on koos kõige konsentreeritumalt. Lisatähendused on, et hiis võib kaudselt olla seotud ka surnutega, võib olla kaudselt seotud ka erinevate riitustega, eriti just kosmiliste riitustega. Need on sellised riitused, mis peavad kindlustama maailma korra jätkumise nii, nagu ta on.

Animistlik kujutlus on see, et maailm ei püsi sellisena, nagu ta on, iseenesest, teda tuleb selliseks kogu aeg taasluua. Taasloomine on animismi väga oluline idee.

Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust. See on jaanituli.

Mismoodi?

Jaanituli on oma algselt tähenduselt päikesele väe juurde andmine just sellel ajal, kui päikese vägi hakkab kahanema. See peab kindlustama selle, et talvel päike päriselt ära ei kustuks.

Hiisi on ilmselt olnud erineva tähendusega – väikesed ühe talu hiied, paari-kolme talu hiied. On olnud külahiisi ja suuremaidki või väekamaid hiisi, kus siis ka kaugemalt pööripäevadel kokku tuldi.

Ja annetati siis kõrgematele jõududele seal?

Kõrgem jõud Eesti pärimuse kontekstis ei kõla. See eeldab, et maailmapilt on hierarhiline. Selliseks muutub maailmapilt seoses monoteistlike religioonidega, juudiusu, kristluse ja islamiga.

Vana maailm on ikkagi võrgustikuline maailm. Lihtsalt seletades: usutakse, et kõikidel olenditel on palju erinevaid hingi, ei ole lihtsalt hing. Olendid omavahel jaotavad teatud hinge osasid, neid võib ka kogemata kaotada või leida. Need mehhanismid on keerukad ja mitmetahulised, seda võib kokku võtta terminiga maagiline kontaktsus. Kuna olendid hingi omavahel jaotavad, siis nad on kõik seotud ühisesse hingede võrgustikku. See pole hierarhiline maailm, vaid erinevate olendite väga mitmetahuline läbipõimumine. Võiks öelda, et teised olendid on meie dialoogipartnerid, nad ei ole kõrgemad jõud. Vahet muidugi tehti – karule peeti peiesid, aga lõksust võetud linde ja jäneseid lihtsalt pühiti kaseoksaga.

Ja puudelt paluti luba neid raiuda?

Puid ei palutud, aga puule öeldi, miks ta maha võetakse. Puude langetamine oli peremehe töö. Peremehe tööd on need tööd, mida pidi tingimata tegema peremees ise, mitte sulane. Selline töö oli vilja külvamine, ka katusepanek. Kui mõisas oli vaja katust panna või vilja külvata, siis ei tohtinud sulast saata. Puude langetamine niisamuti. Puud enne langetamist kunagi ei katsutud, puukallistamist ei olnud. Puid peeti elusateks kaaslasteks. Öeldi, et puulangetaja otsa ei vaadata. Niisama nagu seatapja otsa ei vaadata.

Kuidas me esivanemad 21. sajandi katku tüüpi haiguste puhul käitusid?

Ilmselt on mitmeid erinevaid haigusi katkuks nimetatud. Üks asi, mis aitas, oli pakkuminek. Teati, et see aitab. Ühiskonnast ära, metsa või rabasaarele.

Kui seda katku mõju kultuurile laiemas plaanis vaadata… Mida tegid inimesed keskaegses Euroopas, kui tuli katkupuhang? Suur hulk inimesi läks kirikusse ja palvetas Jumala poole. Ilmselt sealt ka nakkused levisid, seda ju teised märkasid. Mõned ajaloolased on kaudselt seostanud sellega kristliku maailmapildi nõrgenemist.

Metsad ja rabad on täna inimesi täis. Mu meelest me inimesed on säilitanud selle metsas käimise kombe, aga ei hulguta niisama, vaid minnakse ikka miskit saama, seeni-marju korjama jne.

Ma ei julge niimoodi ütelda, minu meelest on mets täna inimesele just jalutamise või siis sporditegemise koht. Just nimelt meie esivanemad ei käinud niisama jalutamas, nende käigud metsa olid alati asised. Seeni küll eestlased ei söönud – see on alles Põhjasõja järgsel perioodil vene kultuurist tulnud mõjutus. Aga korjati taimi, käidi jahil. Metsas käimine ei olnud meelelahutus.

Meid on nõiarahvaks ka nimetatud. Kuidagi nii saan ma sellest aru, et kõigil olid/on mingid teadmised taimedest, mis ravivad, ja oskused miskeid asju ette näha?

Traditsiooniliste rahvaste kohta oleks õigem öelda , et kogu ühiskond on rohkemal või vähemal määral nõiastunud. Aga muidugi on alati nende seas need, kes on erakordse väega. Kui seda asja piltlikuks teha, siis nõrgemad šamaanid anuvad oma kaitsevaime, et need aitaksid, natuke suurema väega tegelased leppisid kaitsevaimudega kokku ja kui väge oli veelgi rohkem, siis kaitsevaime lihtsalt käsutati.

Ma olen oma aeda üsna palju puid istutanud. Mul on tunne, et puud tunnevad mind ära, teevad vahet. On see võimalik?

Mulle ei meeldi väga rääkida sellest, milline see maailm on. Kahel põhjusel. Esiteks ma üleüldse ei usu sellesse, et inimesed suudavad maailma kuidagi väga adekvaatselt tajuda. Evolutsioon on kuidagi niimoodi läinud, et oleme pigem suhtlemisgeeniused, aga meie maailma tajumine on pigem lihtsustav ja primitiivne. Paratamatult kõik meie maailma tajumised ja kirjeldamiskatsed ses mõttes on teatud lihtsustused.

Teine põhjus on see, et võib-olla mingit valmis maailma polegi olemas. On mingid konstruktori tükid, millest saab palju erinevaid maailmasid kokku panna. Sellepärast mulle väga ei meeldi rääkida sellest, milline see maailm on, vaid räägin pigem sellest, kuidas seda maailma on tõlgendatud. Mulle on animistlik tõlgendusviis väga südamelähedane, sellepärast seose tekkimine inimese ja puu vahel tundub iseenesestmõistetav. Saab öelda, et üks eestlase hingedest ei olnud tema juures, vaid oligi selles puus, millega ta seotud oli.

Eraldi: Vanad uskumused on säilinud

Argo Moor; Üks valdkond, mille kohta eestlased teavad kõige rohkem, on see, kuidas käituda äikese ajal – mida tuleb teha ja mida ei tohi. Äikese ajal ei tohi joosta, ei tohi puu all olla, aknad ja uksed tuleb kinni panna, ei tohi akna ja ukse peal kõõluda. Kui hakata küsima, miks nii, siis seletused on kõik materialistlikud. Usundilist põhjust ei teata, aga uskumused on säilinud, et just nii peab.

Tegelikult on äikesel meie pärimuses kaks põhilist funktsiooni. Üks on viljakus. Rannarahvas vaatas alati, kust tuleb esimene äike. Kui tuleb maa poolt, on oodata head põlluvilja kasvu. Kui tuleb mere poolt, siis võib oodata sellel aastal head kalasaaki.

Teine äikese funktsioon on igasuguste deemonlike vaimude või kinnijäänud hingede hävitamine. Kui inimene jookseb ja ennast puu alla peidab, siis äike arvab, et sa oled kurivaim ja lööb su maha.

Lisaks teavad kõik seda, et kui esimene äike on ära olnud, võib maa peal istuda.

Ilmus Maalehes, pildista Argo Ingver. Koera nini on Popi.

Postituste töölaud Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud * -ga

logo Värsked postitused Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima Enn Lillemets avab filmis kultuuriväravaid KUMU uus püsiekspositsioon peab dialoogi maailmaga Vanem vend Jaak Johanson Vananemise valus või magus katastroof ArhiivArhiivVali kuu veebruar 2021  (8) jaanuar 2021  (9) detsember 2020  (12) november 2020  (11) oktoober 2020  (12) september 2020  (5) august 2020  (8) juuli 2020  (12) juuni 2020  (7) mai 2020  (9) aprill 2020  (10) märts 2020  (8) veebruar 2020  (8) jaanuar 2020  (4) detsember 2019  (6) november 2019  (7) oktoober 2019  (7) september 2019  (8) august 2019  (12) juuli 2019  (7) juuni 2019  (8) mai 2019  (5) aprill 2019  (7) märts 2019  (8) veebruar 2019  (6) jaanuar 2019  (8) detsember 2018  (7) november 2018  (10) oktoober 2018  (8) september 2018  (4) august 2018  (9) juuli 2018  (7) juuni 2018  (9) mai 2018  (7) aprill 2018  (9) märts 2018  (7) veebruar 2018  (8) jaanuar 2018  (8) detsember 2017  (9) november 2017  (9) oktoober 2017  (6) september 2017  (4) august 2017  (7) juuli 2017  (7) juuni 2017  (11) mai 2017  (7) aprill 2017  (5) märts 2017  (9) veebruar 2017  (6) jaanuar 2017  (6) detsember 2016  (7) november 2016  (5) oktoober 2016  (7) september 2016  (4) august 2016  (5) juuli 2016  (6) juuni 2016  (6) mai 2016  (6) aprill 2016  (7) märts 2016  (7) veebruar 2016  (5) jaanuar 2016  (9) detsember 2015  (4) november 2015  (6) oktoober 2015  (5) september 2015  (7) august 2015  (9) juuli 2015  (7) juuni 2015  (8) mai 2015  (8) aprill 2015  (9) märts 2015  (6) veebruar 2015  (6) jaanuar 2015  (4) detsember 2014  (5) november 2014  (5) oktoober 2014  (5) september 2014  (8) august 2014  (6) juuli 2014  (5) juuni 2014  (6) aprill 2014  (5) märts 2014  (6) veebruar 2014  (6) jaanuar 2014  (5) detsember 2013  (8) november 2013  (7) oktoober 2013  (5) september 2013  (10) august 2013  (6) juuli 2013  (7) juuni 2013  (5) mai 2013  (4) aprill 2013  (8) märts 2013  (6) veebruar 2013  (8) jaanuar 2013  (5) detsember 2012  (14) november 2012  (6) oktoober 2012  (6) september 2012  (3) august 2012  (4) juuli 2012  (8) juuni 2012  (7) mai 2012  (7) aprill 2012  (6) märts 2012  (4) veebruar 2012  (5) jaanuar 2012  (8) detsember 2011  (6) november 2011  (9) oktoober 2011  (3) september 2011  (8) august 2011  (8) juuli 2011  (6) juuni 2011  (4) mai 2011  (8) aprill 2011  (6) märts 2011  (7) veebruar 2011  (5) jaanuar 2011  (8) detsember 2010  (7) november 2010  (7) oktoober 2010  (6) september 2010  (4) august 2010  (9) juuli 2010  (8) juuni 2010  (9) mai 2010  (6) aprill 2010  (7) märts 2010  (8) veebruar 2010  (6) jaanuar 2010  (7) detsember 2009  (6) november 2009  (3) oktoober 2009  (8) september 2009  (9) august 2009  (13) juuli 2009  (6) juuni 2009  (13) mai 2009  (11) aprill 2009  (14) märts 2009  (30) veebruar 2009  (30) jaanuar 2009  (3) detsember 2008  (1)Tasku viited Kollased taskud Värsked kommentaaridKrista Ebruk, Psühholoog Tõnu Ots dignoosib eneseväärikuse kadu ja kaldumist esoteerikasse Kaire , Psühholoogia magistrant Pärtel Poopuu soovitab muremõtetelt hapniku ära võtta Annika Poldre, „POLIITKORREKTSUSE HÄVITAV TERROR JÄTAB KUNSTILE AINA VÄHEM RUUMI.“ reet, Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda Helle Mäeltsemees, Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud ReklaamTeatritasku reklaam Kollased Taskud reklaam Loe, see loebTere sobrama Teatritaskus!

Teatritasku on koht, kuhu igaüks võib torgata sõrme ja anda käe. Teatritasku on koht, kus elu saab kokku teatriga. Teatritaskus on Raplamaa ajalehe Nädaline kunagine lisa Teatriküljed.

  Teatriküljed on ilmunud 2006. aasta algusest ja tasapisi võiks taskupõhjast leida kõik seniilmunud ja just ilmuvad lood. Monoloogid, dialoogid, intervjuud... kõik eesmärgil, et taskupõhja tekiks teatripilt. Ehk saab siit isegi vastuse, miks teater on, mis teater on? Tasku täieneb ajas. Ja kui sa juba siin käid, siis kirjuta ka midagi!

Eesriie avaneb.

 

© 2009-2015 Teatritasku. Teatritaskut teevad Kasutame WordPressi
© 2014-2021 ЯВИКС - все права защищены.
Наши контакты